"elust. nostalgiliselt"
Angela Hofberg
Toimetanud Krista Leppikson
Kirjastus Varrak, 2021
245lk
Selle raamatu haarasin ma raamatukogust nõnda, et ma enne sellest midagi ei teadnud. Jättis sümpaatse mulje. Jah, mina olengi see, kes annab hinnanguid kaanepildi järgi. Ei jaksa kogu aeg hullult sügav ja mitmekihiline olla. Punkte talle Goodreadsis palju pole antud ja kui ma olin paar esimest lugu läbi lugenud, siis jäi mulle arusaamatuks, et miks nii vähe. Olen palju kehvemaid asju lugenud, millel kõrgemad punktid.
Siis aga lugesin edasi ja hakkas kuidagi halb. Rõhuv, ängistav, ebameeldiv.
Lood on puhtalt kirjutatud. Ebamäärases vanuses naise heietused elust. On kurbust kaotatud armsamate ja koolikaaslaste pärast. Palju surma ja matuseid. Aga ebamugavustunne pole sellest. Pigem hakkab mulle närvidele käima see, et naine kirjutab endast kui Ema Teresast, kes muudkui käib, teisi toetab, lohutab, aitab, uurib, kuidas neil läheb ja oma abi pakub. Lugudes ta justkui kinnitab, et kedagi hukka ei mõista ja eks igaüks elab oma elu endale parima arusaama järele, aga siiski peegeldub suhtumine ridade vahelt pimestavalt.
Nõukaaja taak on üks inetu ja rumal tempel, mida osad inimesed endalt kuidagi maha ei suuda raputada. Tige kadedus nende vastu, kellel vene ajal paremini läks ja siis õel parastamine, kui ajad muutusid ja saatused pöördusid. Kui ühtäkki need, kellel varem paremini läks olid nüüd need, kes turu väravas oma hinnalisi raamatuköiteid müüvad ja kes pidid oma ruumikatest Kesklinna korteritest Õismäe ühetoalisesse kolima.
Asi pole selles, mis sul on. Asi on selles, kas sa oled inimene. Ka tagasihoidliku päritoluga inimene võib olla kuri ja üleolev ning ennast teistest paremaks pidada. Samas mõni heal järjel ja hõbelusikas suus sündinu võib olla puhta südamega ja alandlik. Vaesus ja eluraskused ei garanteeri sulle empaatiavõimet ja kaastunnet. Nii nagu hõlpelu ja rikkus ei välista seda.
Nii et jah, saan nüüd aru, miks punkte polnud palju. Ilusate sõnade taga ilmutas end inetu süda.
Kommentaarid
Postita kommentaar