"Õismäe ajamasin"

"Õismäe ajamasin"

Maarja Kangro

Kirjastus Nähtamatu Ahv, 2021 

231 lk

Maarja Kangro vastu on mul ülim austus. Ma ei ole temalt küll väga palju lugenud, aga see, mis olen, on andud aimu inimesest nende lugude taga. Ausalt öeldes on mul natuke piinlik isegi sama õhku hingata, kui tema, nii suur imetlus on mul tema vastu. Selline aukartus on mul kõikide naeruväärselt intelligentsete inimeste vastu. Mitte, et ma ennast eriliseks põmmpeaks pean, aga sellist teadmiste ja oskuste pagasit mul pole ega hakka kunagi olema. Seetõttu on mul ääretult keeruline midagi arvata või arvustada. Lugedes on paratamatult tunne, et siin teksti sees ja all ning kohal jookseb mingi peenike niit, millest ainult intelligentne eliit on võimeline peensusteni aru saama. Mina, talupoegadest esivanemate järeltulija, loen ja mõtlen, et mida perset! aga köhida ei julge, sest mida ma ikka tean ja millest aru saan.

Hiljuti lugesin ühe luulekogu arvustust ja mõtlesin hoolikalt oma elu üle järele. Minule nimelt see kõne all olev luulekogu meeldis, ta puges hinge ja meelitas koguni pisara välja. Autor ise mulle väga sümpaatne ei tundu, pigem selline moodne turundusguru, kes on südames paras tropp, aga teab kuidas niite tõmmata. Aga see pole oluline. Arvustuses aga tehti luulekogu maha. Lõikude kaupa lahati kuivõrd naivistlik ja labane, madal ja lapsik on see nõndanimetatud luule. Et sellel pole mingit sisu, mingit sügavamat mõtet, loed niuhti läbi ja polegi pikemalt analüüsida miskit. Okei, see võib iseenesest tõsi olla, aga kas see on siis seetõttu vähem väärtuslik, kui mõni teine luulekogu, mida loed lõigu haaval ja ikka päeva lõpuks mõhkugi aru ei saa? Umbes, et kui pööbel loeb ja mõte kohale jõuab, siis see pole midagi väärt, väärtkirjandus on ainult see, mida kultuuriliselt haritud inimene, kes hommikukohvi kõrvale Kafkat loeb, aru saab. 

Veel olen ma mõelnud, et kas elusolevat eesti autorit on üldse mõistlik analüüsida ja arvustada, või on see juba eos võrdväärne endale ehituspoest paraja paksusega poomisnööri ostulindile asetamisega? Noh, ütleme, kui ma siin unistan sellest, et ühel päeval ise midagi kirjutada ja avaldada lasta? Et ma olen juba nii mõnelegi kirjastusele ja autorile varba peale astunud, et mitte öelda, hinge sittunud. Kui ma samas vaimus jätkan, siis olen ma see kriitik, kes ise ei oska, aga õpetama kipub.

Sõnaga -  sellised mõtted.

Tegu siis novellikoguga. Mõistan, et mul viimasel ajal kuidagi sageli neid siin ette tulnud. Antud teose puhul ma ei teadnud, et see on novellikogu, teadsin ainult, et Maarja Kangro ja kõigile teistele kohutavalt meeldib. Mulle eriti ei meeldinud. Ei hakka ennast targemaks luiskama. Kuidagi punnitatud tundus, tahtis nagu väga vaimukas olla, aga see soov peegeldus liialt teravalt ja polnud enam hea. Aga noh, nagu ma esimesena tunnistan, siis ilmselt ma ei saanud sügavamast sisust aru. Paari koha peal naersin küll valju häälega, aga üldmulje jäi õõnsaks. Kahju, ootused olid suured. Polegi kindel, kas ootused autorile või mulle endale said purustatud.