See ei ole klikimagnet, kirjutangi ebameeldivalt ja ebamugaval teemal. Kergesti ärrituvatel palun lugemine ära jätta või vähemalt tarbida lugemise kõrvale rahustavat teed, veini või tugevatoimelisi rahusteid. Kommentaarid on teretulnud, igasugused, ka negatiivsed ja kritiseerivad. Siiski tuletan meelde, et seesinane blogi siin on minu veebikodu ja ebaviisakad, pahatahtlikud ning asjasse mittepuutuvad kommentaarid ei pruugi leida kohta kommentaariumis.
Loen hetkel raamatut, mis pani mind mõtlema feminismi teemal. Pole lugemisega väga kaugele veel jõudnud, aga mõtteid juba igasuguseid tekkinud. See teema tuli meil tüdrukutega ka omavahelises grupis jutuks ja Anu kirjutas sellest juba väga hästi, aga ma tahan ka natuke juurde targutada.
Ennast feministiks pole ma kunagi pidanud. Kuigi definitsiooni järgi olen ma selle liikumisega nõus - sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline sugude võrdsus. Nii seisab internetis. Reaalsus on minu meelest natuke teine. Ajatakse taga mitte võrdsust, vaid George Orwellilikku "mõned loomad on võrdsemad kui teised" maailmapilti. Kuna ma poole silmaga jälgin ka Feministeeriumi blogi, siis päris tihti jätavad sealsed artiklid lapsiku ja palju kära ei millestki maigu suhu. Keerutamata ütlen välja, mul oleks väga piinlik, kui keegi mind sellise lärmaka ja agressiivse liikumisega seostaks.
Ehk ma pole kõige pädevam antud teemal dialoogi pidama. Olen alati kinnitanud, et ma armastan mehi. Mulle on usaldatud neli poega ja ma näen üsna lähedalt seda, milliste raskustega nemad peavad toime tulema, mida mul, tänu oma soole, pole kunagi esinenud.
Naisõiguslastele meeldib targutada sellest, et naisi ei lubata kõrgetele ametikohtadele ja kõrgeltharitud elanikkonnast suurema protsendi moodustavad küll naised, aga nime ja rikkuse teenivad endale ikkagi mehed. Millest feminatsid millegipärast sujuvalt üle libisevad on aga see, et mehi teatud ametikohtadele ei oodatagi. Ja asi pole palgas. Asi pole ametikoha maines. Ma tean küll meessoost kassapidajaid ja koristajaid, isegi õpetajaid. Aga ma pole elu sees näinud ühtegi meeslasteaiakasvatajat. Ma kahtlen, et mehed hoiavad sellest ametikohast eemale, kuna neid ei huvita lapsed või noorte kujundamine õrnas eas. Paljud teist oleks nõus oma last jätma terveks päevaks noore mehe järelvalve alla? Üksik mees lastemänguväljakul tekitab automaatselt ebamugavaid tundeid, nii meestes kui naistes. Üksik naine seevastu võib hommikumantlis ja lemmikloomana hüääni rihma otsas jalutades kuhu iganes minna ja kellegi kulm ka ei kerki. Kus nüüd teie võrdne kohtlemine on, ah? Kui noor naine tahab lastega tegeleda siis on see ilus ja loomulik, sama sooviga mees on haige ja pervert, pedofiil.
Teine asi, mida ka meestelt eeldatakse juba noorest peale on oma tunnete kontrollimine ja emotsioonide tagasi hoidmine. Miks mehed on pigem vihased ja agressiivsed? Sest neil ei lasta oma valu teistmoodi väljendada. Kui naine on pettunud ja frustreeritud, siis on igati aktsepteeritav, et ta poetab pisara. Aga mees? Hiljuti rääkisin ühe mehega tunnete väljendamisest. Ütlesin, et mehed on ausalt öeldes pisut napakad, kui unistavad eemalt mõnest naisest, midagi ette ei võta selles osas ja siis solvuvad kui naine kellegi teisega ühte heidab. Nagu, ise heidate meile pidevalt ette, et naised ootavad meestelt mõtete lugemist, aga mis te ise teete? Ühed mustad mõlemad! Ei, seletab tema mulle, saada aru, see naisele oma tunnetest rääkimine on mehele väga raske, eriti kui minevikus on sellega haiget saadud. Ei no tõesti, vastasin mina, vaesed mehed boo-hoo nuta mulle jõgi. Palun seleta mulle, kuidas oma tunnete väljendamine mehe jaoks erineb sellest, kui naine oma tundeid ilmutab, mh? Ei, sa ei saa aru, see on pikem jutt, väitis mulle. Ma pole seda juttu veel kuulnud, eks ta kogub ennast. No jah, minu jaoks on see muidugi täiesti arusaamatu, et mida siin ikka nii väga karta on. Loomulikult mina olengi ju I love you- slut, kes igale vastutulijale võib armastust avaldada ja ennast kaela riputada. No ja siis, kui vastu ei öelda? Ma ei jää sellest vaesemaks. Ma ei saa mingit traumat sellest. No on natuke nukker, aga elu ongi täis pettumusi. Aga meeste jaoks on see raske. Sellepärast tullaksegi aastaid hiljem või purjus peaga "thead Mari, ma harmaštan šhind, hõkk!". Sest kui mees näitab naise vastu huvi ja naine mehe tagasi lükkab, siis on mehel elu lõpuni "ahistaja" silt küljes. Kui palju naissoost ahistajaid te tunnete? Peale minu, ma mõtlen.
Ja siis on üks asi veel, mis naiste ja meeste puhul kunagi võrdne olema ei hakka. Seks. Naiste jaoks on see palju parem. See kestab kauem, sellel on meie kehale ja hingele palju suurem kasutegur kui meestele. Või te, naised, soovite loobuda oma multiorgasmidest ja vahetada need minutimehe saavutuste vastu? Me suudame oma erutust suurepäraselt varjata. Istuda töö juures selle ebamaiselt lõhnava ja kättesaamatu meeskolleegi kõrval ja hingata sisse tema feromoone ning jätta ülejäänud töökaaslastele täiesti apaatse ja adekvaatse mulje. Aga mehed? Kui naine neile meeldib, siis jah.. teate isegi. Või voodis. Naistena me muretseme oma tselluliidi ja kõhupeki pärast. Vähesed ilmselt mõtlevad, et ei tea, kas ma ikka erutun, kas ma olen sealt alt piisavalt apetiitne ja olukorrale vastav. Ja kui sellised mõtted peast ka läbi lipsavad, siis meie saame päris palju ära teha, et tõrkeid ei esineks. Halvimal juhul me lihtsalt lamame, silmad kinni, ja mõtleme kodumaale. Aga mida saab teha mees? Tabletti võtta. Kui palju mehi te teate, kes oleks nõus kasvõi peavalu leevendamiseks aspiriini võtma, rääkimata muust? Tuletan meelde eelmist lõiku - meestele käib oma nõrkuse tunnistamine üle jõu. Vaesekesed seal siis hoiavadki hinge kinni, et asjad sujuks. Et naine ei hakkaks suuruse peale naerma või ei lukustaks end õudusest vannituppa, et naine poleks liiga ilus ega inetu, et naine poleks liiga tuim või liiga agar. Lisaks on murekohti, mida tabletiga ei ravi. Kui naine saab oma mõnuvärava suurust ja kuju efektiivselt ja koduste vahenditega muuta, siis mehel selline võimalus puudub. Nii et minul on küll täiega hea meel, et ma naine olen ja sellist võrdsust meestega absoluutselt taga ei igatse.
Mis puutub võrdsusesse, siis idee on nunnu, aga reaalsus on see, et see pole tehtav. Inimesed ei ole võrdsed. Mitte kunagi. Sugu ei puutu asjasse. Juba eostamise hetkest alates oleme kõik ebavõrdsed. Jah, meil on ehk võrdsed võimalused, aga võrdsed me pole. Meie DNA määrab meie intelligentsi, meie füüsilise võimekuse, meie vaimu tugevuse, meie õppimis- ja kohanemisvõime. Sünnist alates hakkab iga kogemus meid kujundama. Mida vanemaks me saame, seda rohkem saame ise otsustada, mida me elus soovime teha. Aga kõigil meil on ometi piirangud, mis muudavad meid ebavõrdseks. Piirangud võivad olla füüsilised, need võivad olla kinni meie peas, mõned piirangud, tõele au andes, on ka tingitud teistest inimestest. Aga ka need, keda me eemalt kadestame, kes ehk on näiliselt saavutanud elus edu tänu oma soole ja libedale kulgemisele läbi elu, võivad midagi kibedalt kahetseda ja millestki puudust tunda. Ehk vaatame meie kõrvalt mõnd edukat Nobeli auhinna laureaati, kelle elutööd imetletakse ja hinnatakse, aga me ei tea, millest on ta pidanud loobuma või mida ohvriks tooma, et seda saavutada. Nii lihtne on rääkida sellest, et vaene naine, kes pidi pärast laste sündi koju jääma ja pidi karjääri pooleli jätma ning mandus siis seal kuldses puuris. Miks me ei räägi meestest, kes hea meelega tuleksid palgatöölt ära ja jääksid koju, kus nad saaksid näha oma lapse esimesi samme ja tema kujunemist inimeseks, aga nad ei saa seda teha, sest juhtumisi on nende rinnad ja nibud peaasjalikult dekoratiivse funktsiooniga.
Ma võin olla naiivne ja sinisilmne, aga ma usun, et kui inimene on midagi endale sihiks seadnud ja see on talle piisavalt oluline, siis tal on võimalik see saavutada. Ja kui keegi istub kodus, kibestunult mehi kirudes, kuidas need kõik võimalused tema eest on ära kasutanud, on meister ainult õigustusi ja vabandusi leidma.
Kommentaarid
Postita kommentaar