Süütundest ja kahetsusest

Laupäeva õhtul olin üsna varakult juba voodis ja kuulsin, kuidas teises toas nooremad poisid omavahel saagisid. Harva kuulen seda. Mitte, et nad harva saeks, aga tavaliselt selleks ajaks, kui ma voodisse jõuan, on konsensuseni jõutud ja ei kuule ma mingit saginat. Aga laupäevane päev ja siis ju nii rangelt vaherahu sõlmimise kellaaegadest kinni ei peeta. 

Kuulasin sõnavahetust ja hakkasin mõtlema, et ma ei tea üldse, mis toimub mu laste eludes. Jah, me vahetame infot. "Mul on kõik puhtad sokid sahtlist otsas, millal sa pesu pesed?" "Palun vaheta voodipesu ära ja vii prügi välja." "Kas tõesti on keeruline oma taldrik nõudepesumasinasse panna?" "Kas ma seda kooki võin külmkapist võtta?" "Kui sa vanaemale külla lähed, siis vii lilli. Naistele peab alati lilli viima, kui neile külla minnakse. Jäta meelde!" Aga me ei räägi. Ma ei tea, mis hirmud neil praegu on ja kas on. Ma ei tea, kes on nende sõbrad ja kas neil on sõbrad. Ma ei tea tähtsaid asju. 

Loomulikult läks asi kohe palju hullemaks. 

Neljapäeval käisin juuksuris, reedel ostsin endale uued trenniriided ja raamatuid. Aga poisid pole juba kuude kaupa juuksuris käinud ja ma ei mäleta, millal neile uusi riideid ostsin. Julmad süümepiinad ei lasknud enam magama jääda. Meenusid kõik need korrad, kus ma olen endale midagi uut ja ilusat ostnud ja siis neil ise kodus juukseid püganud, sest raha polnud, et neid juuksurisse viia. Meenusid kõik need šokolaadihunnikud, mida ma üksi olen ära hööveldanud ja lastele ainult pannkoogitaigna kokku keeranud, et näh, praadige ise! Tulid meelde kõik need kinokülastused, kus ma üksi käinud olen ja kõik need käimata jäänud muuseumid, lõbustuspargid, matkarajad, teatrietendused, ujumistrennid, inglise keele kursused, ostmata jäänud iPhone'id, kinkimata trikirattad. Veel meenusid kõik kurjad pilgud ja tigedad sõnad, kõik pahandamised ja silmapööritused, mis ma viimase kahekümne aastaga olen nende suunas läkitanud. 

#maailmahalvimema

Järgmine hommik algas sellega, et ma ajasin poisid voodist välja, et nad nui neljaks juuksurisse toimetada. Nagu, ma ei saa korvata kõike tegemata jätmisi, aga no juuksurisse saan ma nad ometi ju viia. Ega nad väga ei olnud sellest väljavaatest vaimustuses. Kolm tundi käis hirmus vägikaikavedamine. Vahepeal jõudis juba Kadunud Poeg pruudiga külla ja õnneks noore kauni naise kohalolu osutus piisavalt motiveerivaks, et lõpuks kark alla ajada. Ainuke häda nende südaööl äkitselt peale langevate süümepiinadega on see, et juuksuril ei pruugi nende kiireks leevendamiseks vastavat aega olla. Mis tähendas, et juuksuriskäik jäi väga lühikeseks ja viljatuks. Aga saime aja järgmiseks päevaks, mis oli juba pool võitu. 

Hiljem küsis Kadunud Poeg, et miks mul oli ülepea eluvajalik poisid just sel päeval juuksurisse pagendada. Rääkisin siis talle kogu oma eelmise õhtu halaloo ära, kuidas ma olen isekas ja ainult endale mõtlen ja minu vaesed lapsed peavad sisuliselt palju peega koolis käima ja hallitanud leivakannikaid lutsutama. Jah, ma oskan ka olla maksimaalselt dramaatiline, kui olukord seda nõuab. Poiss kuulas ära ja küsib, et aga miks sa üldse mõtled selliseid asju ja miks sul mingid vanad asjad meeles on? No jah, ülitundlikkuse üks tahkudest on see, et mäletatakse vanu asju, mille osas enam midagi teha pole ja lastakse ennast sellest nii sisse võtta, et adekvaatne reaalsus kaob kuhugi must auku. Laps muidugi lohutas, et polnud see lapsepõlv nii hirmus neil midagi ja suures plaanis olin ma ikkagi tunduvalt parem, kui see teine geenidoonor. Mis loomulikult minu jaoks mingi lohutus pole. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et ma olin parem ema kui Hitler oli. 

Nüüd olen ma otsustanud olla parem. Vaadata, et neil ikka puhtaid aukudeta sokke oleks piisavalt ja juuksuri jaoks ka raha kõrvale panna. Natuke hakkas mul poja lohutusest parem ikkagi ka. Mitte tingimata tema öeldud sõnade tõttu, aga asjaolust, et ta minusuguse rongaemaga ise nüüd vabatahtlikult aega soovib veeta ja minuga ise oma tegemistest räägib. Ju ma siis midagi ikkagi olen kogemata õigesti ka teinud neid kasvatades.