"Ajust ja arust"

"Ajust ja arust"

Jaan Aru

Toimetanud Triin Olvet

Kirjastus Argo, 2020 

159lk

Polegi ammu ühtegi populaarteaduslikku raamatut lugenud. Ja kuna aju mind lummab, siis tundus ainuvõimalik see raamat endaga raamatukogust kaasa võtta. Raamat on üsna õhuke ja tekitab pigem huvi asja rohkem uurida, kui küsimustele vastuseid pakub. Kui varem pole väga aju funktsioonide ja une kohta lugenud, siis sissejuhatuseks on see paras, aga isiklikult mulle jäi väheks. Esimene emotsioon peale lugemist oli pettumus. Nagu oleks janusele pitsiga vett ulatanud. Puhas mõnitamine!

***

"Igapäevane kogemus muudab aju. Näiteks selle raamatu lugemine muudab teie aju, ehk muudab see pisut ja teid ennast, aga ilmselt mitte liiga palju. Kuid pikemas perspektiivis, kogu elu jooksul, võib tähendada üsna huvitavaid muutusi ajus ja enesetajus. - Inimeseks saamine võtab aega. Inimeseks saamine on hämmastav protsess. Seega on kõik see, mis me oleme, inimeseks olemise tunne, inimeseks olemine ise kuidagimoodi pikkade aasate jooksul kujunenud. See ei tekkinud 18. sünnipäeval, vaid arenes samm-sammult ja areneb aastate jooksul edasi. Ilmselt ei mõtle e selle peale tihti, aga see, kes me oleme, ja see, millised me oleme teiseneb elu jooksul üsna suurel määral."

***

Ometi märkasin, et mõtlesin loetu üle veel mitu päeva pärast lugemist. Ikka üks või teine mõte tuli jälle meelde ja analüüsisin seda. Raamatus on märkimisväärselt palju viiteid ka lisainfole. Ehk kui mõni konkreetne mõttetera kõditab, siis pole autor kade vaid annab suunised kätte, kus seda tekkinud janu kustutada saab. Aju ongi ju superkompuuter, millest võib ilmselt lõputult kirjutada, sest ta üllatab ikka veel asjatundjaid ja selle võimetel tunduvad piirid puuduvat. Pidurdamatu, nagu Maarja hiljuti kirjutas. 

***

"Unevajadust võib võrrelda lihaste väsimisega - kui teha lihaspingutust nõudvat tööd või trenni, siis lihased väsivad ja vajavad puhkust. Oluline on teada, et lihased ei väsi mitte seetõttu, et saavad kahjustada, vaid väsivad ennatlikult, et kahjustusi ära hoida. Seega on uni vajalik, sest ennetab närvirakkude ja aju potentsiaalseid kahjustusi. Samas oleks vale arvata, et närvirakud on sügava une ajal pidevalt välja lülitatud: nad on välja lülitatud ehk pool sekundit või sekundi, kuid siis muutuvad jälle aktiivseks, ja nii nad seal aktiivsuse ja mitteaktiivsuse vahel võnguvad. Seega on närvirakkude endi unemuster kaunis kummaline - pidev võnkumine aktiivsuse ja puhkuse vahel."

***

Minu jaoks tekitas autori teadvuse käsitlus küsimusi ja arusaamatust. Jaan küsib, et kus on teadvus. Kas see on miski, mis asub meie ajus või on see siiski kehaväline. Ja ma ei saa aru, et kuidas sellist asja üldse küsida saab. Kus see teadvus siis olema peab, kui mitte meie ajus? Meie minatunnetus, kõik kes me oleme ja mida me teame ning tajume tuleb ju ajju salvestatud infost. Isegi siis tuleb, kui me konkreetselt ei mäleta, millal või miks me midagi endale nö "üles kirjutasime". Iga kogemus, mida me oleme läbi elanud, on jätnud jälje. Jah, me ei mäleta kogu aeg kõike, sest aju töötab ju nii, et need asjad, mis korduvad on meil eredamalt meeles, kui asjad, mis juhtusid ja millele puudub seos muu infoga, mis meil on. Näiteks miks meil tulevad täiskasvanueas meelde lapsepõlves kogetud traumad? Sest lapsena meil puudus kontekst, kuhu see kogemus paigutada. Aga hiljem elus, kui meil on kogemusi ja arusaamist, siis võivadki mingid sündmused, pildid, helid ja lõhnad ellu äratada vanad mälestused ja nüüd meil on juba piisavalt teadmisi, et see vana kogemus õigesse konteksti panna. Jah, ma mõistan, et kõiki kogemusi elus ei saa sellega selgitada. Näiteks telepaatilisi kogemusi. Ma olen ise leppinud selgitusega, et meie peast jookseb päevas läbi miljon mõtet. Me mõtleme igasuguseid asju. Näiteks emana ma mõtlen pidevalt, et kas mu lastega on kõik korras. Iga kord, kui ma kuulen operatiivsõiduki sireeni, siis mu esimene mõte on, et ega see ometi minu lapse juurde ei sõida. Õnneks ma enamasti eksin. Aga on juhtunud, et ei eksi. Siis ongi nii lihtne mõelda, et oi, vaata ma telepaatiliselt tunnetasin. Samas on juhtunud ka seda, et ma ei mõtle üldse midagi ja hiljem selgub, et mu lapsed olid hädas. Miks mu telepaatia siis ei töötanud? 

***

"Samuti ei ole harukordselt hea mäluga inimesed oma ande üle ilmtingimata õnnelikud. Kui mäletaksite iga hetke oma elust, poleks see kingitus vaid needus. Inimesed on intelligentsed mitte seetõttu, et nii palju detailselt mäletavad, vaid vastupidi - inimese nutikus põhineb andmete osaval harvendamisel ja abstraheerimisel. Hoolimata kõigest eelmainitust olen kindel, et saaksite aju pisut paremini kasutada. Näiteks internetis surfamine või mitme tunni pikkune telekavaatamine ei ole ajule mingil moel kasulikud. Selle asemel võiks käia hoopis jooksmas või aktiivselt jalutamas. Aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut ja on kõige tõhusam ajutreening. Samuti on ajule tähtis kvaliteetne uni - unevaeguses aju aitab ainult uni, mitte kofeiini sisaldav lemmikjook!"

***

Magamisest ja unenägudest kirjutab ta ka toredasti. Kuigi minu jaoks jällegi ei midagi uut või silmiavavat, pigem vanad tõed, mis kinnitust said. Suures plaanis siiski tore raamat, aga pisut lahjaks jäi mu jaoks.