Elust lastega

Või noh, mis lapsed nad mul enam on, eks. Aga selles mõttes, et kuna neil oli jultumust minu emakas elama hakata ja mu kõhunaha välja venitasid, siis lapsed nad on ja selleks nad jäävad, vanusest hoolimata. Nende või minu. 

Loomulikult ma nüüd räigelt riivan nende privaatsust selle postitusega, aga kuna nad siin lugemas ei käi ja oht "vahele jääda" sisuliselt puudub, siis teeme nii, et see jääb meie vahele, diil? 

Mäletate kuidas ma kirjutasin, et söögilaud saabus lõpuks? No saabus ja leidis kohe kasutust. Nüüd me sööme argipäeval õhtust selle ümber ja nädalavahetusel kõik eined. Kaua seda pole meil olnud, aga mingid asjad hakkasid arenema ja kuna see oli minu jaoks kõrvalt vaadates natuke nagu sotsiaalne eksperiment, mitte teadlik, aga ometi, siis ma soovisin sellest tulevastele põlvedele märgi maha jätta.

Läheme korra ajas veidi tagasi ja räägime ajaloost. 

Kunagi ennemuistsel ajal oli meil kodus suur köök ja söögilaud. See oli siis, kui mina olin täiskohaga emme ja lapsed väiksed. Selle söögilaua ümber me kogunesime mitu korda päevas, sest noh, naise koht on köögis... Okei, okei, ma ei aasi. Mulle tegelikult meeldib süüa teha ja köök oli minu maitse ning vajaduste järgi kujundatud, olin seal rõõmuga. Siis tuli suur LAHUTUS ja minu maailm pöörati upakile. Ma ei suutnud süüa teha. Võisin soojendada poolfabrikaate või ennast kokku võtta, kui keegi külla tuli, aga muul ajal ma ei teinud midagi. Mul polnud endal isugi ja lapsed said õnneks lasteaias ja koolis vähemalt korra päevas sooja toitu ning kodus siis mõne pihvi ja viineri. Kuna ma läksin ka tööle, vahetustega, siis juhtus kuidagi nii, et ühiseid söömisi tuli meil aina harvem ette. Kui mu töö muutus ja sain õhtud kodus veeta, püüdsin aegajalt ka seda koossöömist proovida, aga see oli raske. Lapsed kaklesid, õiendasid, nügisid, vingusid ja kogu rõõm koos viibimisest oli vaid unistus. Oli lihtsam süüa eraldi. Nii läks sujuvalt, et telekas mängis, kui igaüks põlve peal oma spagette luristas. Söögilaud meil küll oli, aga see polnud kuigi mugav ja keegi eriti selle taga istuda ei tahtnud. Niisiis polnud see suur kaotus, kui ühel hetkel ma selle vana risu üleüldse minema viskasin. No mis ta võtab ruumi, kui keegi ei kasuta? Aga häiris mind see, et meil lauda polnud ja igaüks oma nurgas või põlve otsas õhtusööki nosis. Tahtsin seda tunnet, et pere õhtustab koos, tagasi. 

Ja me jõuame sujuvalt tänapäeva.

Tuli laud. Olin sellest kuude kaupa rääkinud, et oi kui tuleb, siis paneme siia ja küll me siis kõik sööme ja naudime. Esimesel õhtul üks tegelane haaras oma taldriku ja istus teistest eraldi diivani peal. Oli kaklemist, nügimist ja õiendamist. Teisel õhtul õnnestus kogu meeskond laua taha meelitada. Oli õiendamist. Nügimist ja kaklemist enam polnud. Kolmandal õhtul küsiti, et mis, meil nüüd hakkabki nii olema või? Nädal hiljem oli see pilt juba täitsa kena. Kedagi ei pidanud laua taha meelitama ega manguma, kõik tulid õigel ajal, õiendamist peaaegu polnudki, lauakombed olid märkimisväärselt paranenud, kuigi arenemisruumi veel on. Nädalaga! Mis veel kuu ajaga muutuda võib? 

Igatahes, ma julgen kõigile peredele soovitada, kes tunnevad, et pereliikmetega pole enam kuigi soojad suhted, kui naine õiendab ja mees ülbitseb, lapsed ei taha rääkida või mossitavad: sööge iga õhtusöök koos. Pange televiisor kinni, telefonid käest ja püüdke omavahel rääkida. Jah, see on alguses raske, sest esimestel kordadel kiputakse võõrastama ja on imelik ning veider. Aga muutused toimuvad ruttu. 

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on laste huvid. Minu lapsed pole käinud üheski huviringis, treeninglaagris ega kursustel. Mina pole neid pannud ja huvi nad pole ilmutanud ka. Ise olen lapsena käinud natuke erinevates ringides, aga kuhugi pidama ei jäänud, individualist selline, seetõttu ei osanud ma oma lapsi ka kuhugi sokutada. Aga eks see mingil määral on mu hinge närinud küll. Sest olen minagi kuulnud sellest, et lapsed, kes lisaks koolis käimisele tegelevad veel muude hobidega nagu pilli harjutamine, sportimine, kunst või käsitöö, on ka akadeemiliselt edukamad, kui need teised, minu lapsed st. 

Mõned aastad tagasi tuli Kärbsele suur tuhin trenni teha. Vaatas ise videoid, tegi kodus mingeid harjutusi, küsis minu käest nippe ja rääkis õigest toitumisest ja lihaskasvust. Vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et noh, võiks ju ta kuhugi trenni panna, aga poiss ise oli vastu, sest tal on uute asjadega raske kohaneda. Osa minust mõtles ka, et ah, läheb üle vaimustus. 

Samal ajal tekkis tal ka vaimustus kitarrimängu vastu. Mina ei tea isegi kust kohast tal see tuli, aga hakkas rääkima, et ta tahaks õppida. Samad takistused, üksi tema kuhugi koolitusele ei lähe. Kitarri meil kodus pole ka ja sõbrannaga sai küll räägitud, et tema oma pojale ostis, aga nüüd keegi ei mängi, et kui ma tahan, siis ta või mulle müüa. Aga jäi see asi ka tookord katki. 

Kärbes armastab joonistada, seda ta tegi kodus palju ja see oli asi, mis ei nõudnud erilisi väljaminekuid ega välja minekuid. Jäi see hobi. 

Aga siis hakkas poiss sügisel jälle aina rohkem ja rohkem trennijuttu rääkima. Tegi ise kodus harjutusi, näitas ennast iga päev, et kas tal lihas juba paistab, käis muudkui kaalumas, et ehk ikka lihas kasvab. No ja otsustasin, et kui ikka aastaid inimesel hingel kripeldab, siis proovime seda trenni temaga koos teha. MyFitnessis on ka noortetrennid ja ehk õnnestub ta kuidagi sinna lohistada ja leiab sealt sõpru ning kes teab, eks ole. Jaanuarist käib kutt minuga trennis. Iga kuu aina rohkem. Noortetrenni ta veel jõudnud pole, eelistab minuga käia. No mina olen igatahes jube uhke, sest näen kui kiiresti ta areneb, kuulab mu nõuandeid, hoiab ilusti selga, hingab õigesti. 

Kadunud Poeg leidis aasta tagasi kitarri. Keegi oli prügikasti kõrvale jätnud. Poiss ostis uued keeled ja Noortekeskuses sai paar tundi õpet ka, nüüd tinistab kodus. Paar nädalat tagasi käis Kärbes Kadunud Pojal külas. Tagasi tulles räägib, et nüüd tal oleks ka hädasti kitarri vaja. Näete mustrit, jah? Noh, uurisin siis sõbrannalt, et kas tal see kitarr veel alles kusagil, ehk on esimeseks pilliks hea küll ja aja jooksul saab siis vingema pilli, kui huvi püsib. Ei, ei kõlba, tuletas Kadunud Poeg mulle meelde. Kärbes on meil nimelt vasakukäeline ja tal oleks vaja vastavat instrumenti. Googeldasin. Kõige odavam maksab 90 eurot. Poiss on valmis oma taskuraha selle peale magama panema. Mainin siinjuures ära, et poolteist kuud tagasi käisime poes talle uut hiirematti ostmas, sest vana ei kõlba enam. Ta ei raatsinud selle eest 15 eurot maksta. Aga 90 on okei. Arvestades, et tal on ainult 82 eurot kogutud ja ta peab veel kuu aega ootama, et 90 koguneks. Tundub, et tal on selle hobiga ikkagi tõsi taga. 

Siinkohal kasutan juhust ja küsin, kuigi Kärbes keelas, sest tal on piinlik tunnistada, et me oleme nii vaesed, et meil pole raha kitarri ostuks, aga ehk juhuslikult mõnel lugejal vedeleb kodus vasakukäelise kitarr, millest ta on valmis sümboolse hinna eest loobuma? Minul nimelt ei ole piinlik tunnistada, et ma vaene üksikema olen ja oma lastele ainult 10 eurot kuus taskuraha suudan üle kanda. Aga lepime kokku, et see jääb rangelt meie vahele ja keegi ei hinga ka Kärbsele, et me sellest siin omavahel rääkisime, eks? 

Niisiis, mida ma selle pika joru kokkuvõtteks öelda tahan on see, et mõned huvid tulevad meie juurde tagasi. Mõnel inimesel on vaja aega, et mingite huvide juurde jõuda. Sõbrannadega rääkisime, et meil on vahel arvamus, et me 18-aastaselt olime täiega tited ja piinlik mõeldagi endale selles vanuses. Samas, aga kuidas me teame? Kunagi lugesin sellist mõtet, et kuueaastane laps on oma iseloomult ja eelistustelt juba välja kujunenud ja kui on võrreldud 6-aastast 60-aastasega, siis on kõik põhiasjad noorena juba paigas. Ei mingeid üllatusmunasid, eks ole. 

Elu lastega on põnev. Arvad küll, et oled suur kasvataja, aga tegelikult vaid tagasihoidlik pealtvaataja, kellel vahel armust lubatakse stseenis kaasa lüüa.