Meele lahutaja

Mulle meeldib jälgida seda, kuidas ühele sündmusele järgneb teine. Üks mõte sünnitab järgmise. Mingid naljakad kokkulangemised, mida ei märkaks, aga kuna eelnevalt on aju sellele konkreetsele stiimulile avatud, siis on järgnev nüanss tuttav ning selle tuttavlikkuse aju registreerib ja kolmas intsident on juba ohoo-elamus.

Minul algas see kõik ühest arvustusest. Ma korra isegi möödaminnes mainisin seda blogis. Arvustus võttis halastamatult ette ühe raamatu, mis mulle väga meeldis. Rappis selle algosadeks, näris läbi ja sülitas välja. Mitmed asjad, mis ta välja tõi, olid iseenesest õiged, aga see toon, kuidas info edastati, jättis solvunud jonnipunni maitse suhu. Muud ma arvustusest praegu enam ei mäleta, kui seda, et arvustajale ei mahtunud pähe, miks seda, tema hinnangu järgi, ebakirjandust massiliselt osteti, kui väärtkirjandus raamatulettidel tolmu kogub. Umbes, et kui see saast oleks seal nukralt koos muu kirjandusega õnnetult kopitanud, siis oleks kõik ok, aga nii... no ei! Igatahes, tookord jäin mõtlema, et kuigi argumendid, mis arvustaja tõi olid õiged, siis ma ei näe probleemi selles, et väärtkirjanduse kõrval ka seda kergemat ilmub, sest suures plaanis on ju tegemist meelelahutusega ja kui see lahutab meelt, siis on kõik ju hästi.

Pärast seda juhtusin lugema ühe kirjaniku raamatut, millele on antud kõrged punktid, aga mis mulle kohe üldse ei istunud. Lugesin seda, hambaid kiristades. Sõnadest saan aru, lausetest ka, aga mõte ei jõua mulle ikka kohale. Lugedes selline tunne, et autor irvitab minu üle. Ha-ha, näed, ikkagi oled loll, väärtkirjanudust lugeda ei oska, ainult mingit soppa kugistad ja kujutad endale ette, et oled jube nutikas ja erudeeritud. 

Siis kirjutas Epp sellest, et tema ei näe mõtet sellel, et raamatuid järjest suurel hulgal lugeda, kuna ta otsib raamatust emotsiooni ja kui neid kiiresti ja palju lugeda, siis seda emotsiooni justkui ei saa tekkida või vähemalt jääb see emotsioon poolikuks ja lõpuni tajumata. Ma saan mõttekäigust aru, aga ma näen seda asja natuke teisiti. Ma ju ikkagi loen raamatuid elamuse pärast. Aga lugeda järjest raamatuid, mis jätavad sisse väga tugeva emotsiooni, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda. Sügisel, kui ma ise väga lõhki olin ja kõik mu närvilõpmed olid nahapeal avali nagu pääsupojakeste nokad ussikeste ootuses, sattusin lugema järjest mitut raamatut, mis mu niigi hellad haavad liivapaberiga üle tõmbasid. Ei olnud mõnus tunne. Jah, muidugi on alati kuidagi parem tunne, kui raamat, mida loed on sügav ja sünnitab emotsioone, mis laiutavad oma tundlad mööda su keha, põimides ennast su soonte ja kõõluste vahele ning teatab, et: "Tere! Mina elan nüüd siin, see on minu uus kodu! Nurgas tuksub vanaema samovar ja selle kõrval nurrub kollane kass." Aga mina ei jaksa alati neid raskeid emotsioone korraga enda sisse ära mahutada. See on minu jaoks nagu jõutrenn. Ma lammutan suurte raskustega, pingutan nii, et veri väljas, tunnen kuidas jõud mu sees kasvab. Kuid pärast sellist suure koormuse ja intensiivsusega trenni vajab mu keha puhkust. Või kui mitte puhkust, siis mingit teist trenni, mis laseb lihastel taastuda ja kosuda. Kui ma teeks ainult rasket trenni iga päev, siis mu keha ei areneks, siis ma lõhuks seda. Sama on minu ajuga ja emotsioonidega. Pärast sellise raamatu lugemist, mis on mu maailma raputanud ja mind emotsionaalselt läbi tõmmanud, on mul vaja midagi kergemat. See ei tähenda, et emotsioon eelmisest raamatust kohe kuhugi kaob, ta elab ikka seal edasi oma kassi ja samovariga, lihtsalt mul oli vaja oma meelt lahutada. Ja lugemine on ju ka meelelahutus. Ma võtan oma meele, mis on täis raskeid, valusaid, koormavaid tundeid ja mõtteid, ja lahutan sellest ära mõned tunded ja mõtted, et mu meel saaks helgem, kergem ja puhtam. Jah, ma ehk ei mäleta raamatu sisu ja millest jutt, kuid mu meel sai lahutatud ja ma olen teinud enda sisse ruumi uutele, suurtele ja võimsatele emotsioonidele. 

Seejärel lugesin ma raamatut ja juba poole peal sain aru, et see on raamat, mida peaks mitu korda lugema. Ta on kohe esimesel korral hea, aga selles on nüansse, mis avalduvad alles teise või kolmanda lugemise järel. Ma pole siiani suutnud selle raamatu kohta arvustust kirjutada, sest ma tunnen seda tehes, et oleksin teeskleja, kes teeb vaid head nägu, et sai pihta, aga tegelikult ei saanud ma midagi. 

Siis juhtus, et ma sattusin taaskord lugema arvustust selle ühe luulekogu kohta, mis mulle hirmsasti meeldis. Negatiivselt arvustust. Lugesin, noogutasin kaasa, jah, olen nõus arvustajaga. Piinlik hakkas enda pärast, et mulle selline jamps südamesse puges ja ma nagu idioot seda lugedes pisaraid valasin. Midagi pole teha, ikkagi olen harimata mats, kui minu jaoks selline väärkirjandus hinge poeb. 

Õnnetul kombel sattus mulle lugemiseks taas raamat, mis on mitmekihiline ja mille kohta ma ainult teesklen, et sellest aru saan. See toidab minu alaväärsuskompleksi ikka mõnuga. Ma ei hakka üldse muud valetama - ma saan heal juhul vaid kolmandikust aru. Aga see kolmandik, mis mulle kohale jõuab, on suurepärane. Tohutu aukartus inimeste ees, kes lugedes kõigest aru saavad, ammugi siis inimeste vastu, kes midagi sellist kirja on pannud. 

Aga tulen korraks veel tagasi selle õnnetu luulekogu juurde, mis minu hinges nii palju pahandust on külvanud. Viimase arvustaja argument selle kohta, miks see teos ei vääri eksisteerimast, oli see, et "aga mis sul meelde jäi?". Tõsi, tunnistan, ühtegi lauset mul meeles pole. Ühegi luuletuse mõte ei meenu. Aga, mul on meeles emotsioon. Ma mäletan seda, kuidas ma istusin oma voodis teki all ja nutsin. Lugesin tol korral mõnda rida kolm, kümme korda ja see lõikas iga kord. Need read tõukasid mind tundma emotsioone, neid endast vabaks laskma. Okei, ütleme et suures plaanis on siin tegu väikse sammuga inimkonnale ja suure sammuga ühele konkreetsele inimesele, aga on see siis halb? 

Olen märganud, et inimeste lemmikfilmid on sageli mingid täiesti suvalised, B kategooria, tundmatute näitlejatega vändatud jamad, mitte kinoklassikud ja kultusfilmid. Jah, kriitikud hindavad, seletavad ära, miks mõni film peab kuuluma filmiklassikasse ja mida see on andnud popkultuurile juurde ja kuidas mõjutanud ajalugu ja inimelusid, aga need on harva kellegi lemmikud. Miks? Sest need ei puuduta isiklikult. Mõjutavad, sa võid neist mõelda veel päevi ja aastaidki hiljem, aga need ei kosuta su hinge. Need ei lahuta su meelt. Liidavad. Panevad juurde. Aga vahel on vaja lahutada ka, muidu ei mahu ju hinge ära.