"The Man Who Saw Everything"
Deborah Levy
Tõlkinud Linda Tarto
Toimetanud Kersti Unt
Kirjastus Varrak, 2022
206lk
"Ta armastas mu keha rohkem kui mina ise oma keha armastasin, mistõttu ma armastasin teda."
***
Saul on noor, erakordselt kaunis ajaloolane, kes on vaimustatud sotsialismist ja Ida-Saksamaa elust enne Berliini müüri langemist. Esimese hooga jääb mulje, et mees on läbinägelik ja tajub hästi kõike, mis tema ümber toimub, oskab seda analüüsida ja teiste inimeste elu rikastada. Peagi aga selgub, et mees on paras eneseimetleja ja egoist. Ta märkab küll teisi enda ümber, aga nende heakäigust on ta vähe huvitatud.
Raamat on jagatud kahte ossa. Mõlemad osad algavad sama stseeniga, kuid kulgevad erinevalt. Teine pool heidab valgust esimesse, seda tõelist valgust, aga valguse lisamisega ei pruugi pilt selgineda, vaid muutub üha ähmasemaks ning segasemaks.
***
"Ta oli lahke ja erapooletu, nagu võõrad mõnikord on, tavaliselt sellepärast, et ajalugu ei ole veel vahele tulnud."
***
"Mis mõttega anda talle edasi vanu, võidunud mälestusi? Kas need oleksid kingituseks või nuhtluseks?"
***
Seda raamatut lugedes sain üsna kiiresti aru, et tegemist on teosega, mida peaks lugema rohkem, kui korra. Esimese hooga ei haara lihtsalt kõike. Eriti kuna teine pool selgitab esimest, siis tundub, et tahaks kohe pärast lõppu jõudmist taas otsast alustada. See oli raamat, mis pani aja seisma. Ja mitte ainult selle pärast, et juttu on kahest ajajärgust lähiajaloost, vaid sa tahaks vajutada pausile ja tagasi kerida, vaadata veel kord üht hetke, seda tajuda läbi teiste ja kolmandate silmade.
Veel pani see raamat vaatama sissepoole. Kuidas mina asju näen? Kui palju mõjutab maailma tajumist minu enda eneseimetlus ja egotism? Kas ma näen asju nii nagu nad on, nagu nad paistavad teistele või ainult nii nagu on mugav ja sobilik mulle? Kui arenenud on minu empaatia? Ja kui ma näen teiste pilgu läbi, kas see muudab midagi minu käitumises, kas ma oskan sellega arvestada?
Minu rännak jäi poolikuks. Tagastamistähtaeg pressis peale ja uued raamatud ootasid avastamist. Ometi jääb see raamat mind painama, saatma, kutsuma uuesti enda poole, sest ma tean, seal on sisu rohkem, kui ma esimese lugemisega haarata suutsin.
***
"Vaatasin esimest korda pärast õnnetust peeglisse. Käi perse, ma vihkan sind, ütlesin keskealisele mehele, kes mulle sealt vastu vaatas. Tema juuksed olid maha aetud. Tema palged olid auku vajunud. Erksinised silmad kahvatus näos. Kõrged põsesarnad. Põsel ja huulel lõikehaavad. Tema kulmud olid hõbehallid. Kuhu sa kadunud oled, Saul? Kogu see ilu tükkideks lennanud. Kes sa olid? Mis keeli sa räägid? Oled sa poed, vend, isa? Kuulud sa kellelegi? Kui hästi sa oma naiskolleegidega läbi saad? Mis sinu arvates nende mõte on? Mis nende arvates sinu enda mõte on? Kas sina oled olemas nende jaoks? Või on nemad olemas selleks, et sinu heaks midagi teha? Kas nemad toetavad sinu ambitsioone või vastupidi? Mil viisil te vastandute, üksteist pidurdate, takistate või toetate? Keda sa valid? Kas sa oled hea ajaloolane? Kas sa oled kunagi jalgpalli mänginud? Kriketit? Ping-pongi? Kas sa tunned huvi teiste inimeste vastu? Või kõnnid sa elu äärt mööda, ükskõiksen, kaugena, piinatud sellest kiindumusest, mida inimesed näivad üksteise vastu tundvat? Kas teised mehed kadestavad sind? Kas sa armastad kedagi? Kas sind on kunagi armastatud?"
Kommentaarid
Postita kommentaar