Melomaania

Ma olen juba jupemat aega tahtnud kirjutada muusikast. Aga minu sisemine ebakindlus on muudkui pidurit sõtkunud. See ebakindlus on ka üks selline asi, millest peaks ehk blogima, aga ma vist ei oska seda teha nii, et see ühe lõputu halana välja ei kukuks, seega, las ta esialgu jääb. Jõuab. 

Nii kaua kui ma ennast mäletan olen alati muusika vastu suurt huvi tundnud. Muusika kuulamise ja noorena ka laulmise vastu. Laulukooris käisin vist ka kaks korda, aga kuna õpetaja ütles mulle, et mul on teine hääl, millega ma absoluutselt nõustuda ei tahtnud, sest mulle tundus see nii tavaline ja igav ja ma enda meelest oleks võinud vabalt ka esimest laulda kui oleks lubatud, siis ma ei tahtnud seal negatiivses klubis edasi käia. Laulsin üksi endale. Aga mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkasin kahtlustama, et ma ei oska kohe üldse laulda tegelikult ja inimesed ainult viisakusest kiitsid mu lauluoskust. Siis ma rohkem ei laulnud. Nooti ma ka muide lugeda ei oska. Kuulamise järgi laulsin. Hiljem, kui ma juba päris vana olin, nii umbes kaks aastat tagasi, hakkasid igasugused inimesed, kes mu laulmist noorena olid kuulnud, küsima, et miks sa enam ei laula ja kas sa veel tegeled laulmisega. Aga nüüd ma laulan ainult autos, vahel üliharva kodus. 

Pilli ma ka pole mänginud. Unistasin küll nii klaveri kui kitarri õppimisest, aga kummagi unistuse teostamise poole ma ühtegi sammu ei astunud. Ainult flirtisin hoolega selle mõttega, voodisse me kunagi ei jõudnud. 

Nii palju siis muusikalisest harimatusest. 

Aga kuulata meeldib. Noorena käisin igal pool klapid peas ringi ja kuulasin kogu aeg tarkade targutusi, kuidas mul neljakümneselt trummikiled lõhki ja üldse pean viipekeelt igaks juhuks õppima. Kusjuures, mina olen veel see inimene, kes valiks pigem silmanägemisest loobumise, kui kuulmisest. Mulle tundub, et hääl annab palju rohkem infot edasi kui visuaal. Kõigi pettumuseks pean siiski teatama, et kuulmiselangust ma täna veel täheldanud pole, kuigi klappidest ja kõlaritest kuulan sageli max volüümiga. 

Mida ma siis kuulan? Noh, kui uskuda teisi inimesi, siis kuulan ma igasugust saasta. Minu muusikamaitsetust on juba alates lapsepõlvest kommenteeritud ja hukka mõistetud. Näiteks oli mu armsalt isal selline nunnu komme, et kui raadiost või televiisorist juhuslikult mingi eriliselt räige ja rõve deathmetal pala tuli, siis teatas tema kindlalt, et see on minu muusika. Kuigi ma olen üsna vähe kuulanud karmi muusikat, aga millegipärast arvas isa, et see on mulle meele järele. Hiljem kuulsin ma abikaasa käest, kuidas ma kuulan jama. Nüüd räägivad sama juttu mulle mu pojad. Noorena võtsin seda väga südamesse, kui klassikaaslased või peigmehed mu maitset kritiseerisid. Enda meelest ma väga hoolikalt valisin oma lemmikuid. Täna on mul teiste arvamusest pehmelt öeldes savi. Olen neilt röövinud võimaluse mu muusikamaitset hukka mõista sellega, et mõistan selle ise hukka. Ütlengi, et kuulan jama, noh, ja siis? 

Et pala mind kõnetaks on mul vaja vaid seda, et ta mulle meeldiks. Ma ei oska kuulda muusikas mingeid üleminekuid või panna tähele kiire-aeglane-kiire taktimõõtu, ei märka helistikke, akorde ja jumal teab mida kõike veel muusikat kuulates märgata ja kuulda on võimalik. Mina kuulan ja mõtlen: meeldib, vihkan, armastan. 

Kärbes kuuleb palju paremini. Tema jagab seda matsu. Üks hommik sõitsime koos kooli poole ja ma kuulasin seda lugu:

Näen, et kõrval Kärbes teritab kõrvu ja küsin talt, et mis keeles lauldakse, sest ma kuulasin seda lugu kolm korda, enne kui aru sain. Kärbes sai esimese raksuga. 

Viimase aja lemmikuteks on mul:

See:

Ja veel see:

Eriti äge on minu jaoks, et olen leidnud sõbranna, kellega me vastastiku muusikaavastusi jagame. Lisaboonus minu jaoks on see, et Maarja tegelikult jagab ka seda värki. Tema kuuleb muusikapalas kõiki neid asju, mida mina ei kuule, oskab teile kindlasti seletada, et mis helistikus ja taktimõõdus lugu on esitatud, mis aasta albumilt mitmes lugu ja mitme miljonit esimesel nädalal teenis. Ütleme nii, esimest korda elus tunnen, et võibolla see minu halb muusikamaitse polegi nii halb, kui mulle siiani on kinnitatud. 

*Avapildil Kärbes oma esimese kitarriga, mille armas blogilugeja kinkis. G keel puudu, tegelen.