"Viimane Samurai"

"The Last Samurai"

Helena DeWitt

Tõlkinud Lia Rajandi

Toimetanud Inna Lusti

Kirjastus Varrak, 2002

534lk

Maarja soovitusel sattus minu lugemisriiulisse see võrratu mitmekihiline ja fenomenaalselt vaimukas raamat. Peategelasteks on ema ja tema poeg. Ema räägib sellest, kuidas ta poja isaga viisakusest vestlema jäi ja viisakusest koos temaga napsu võttis, viisakusest kaasa läks ja kõige krooniks viisaka inimesena popurriilaadsesse vahekorda sattus, millest sündis poeg, kellele pidi saama nimeks David või Stephan, aga sai hoopis Ludovic. Nii ema kui poeg on erakordselt geniaalsed ja seetõttu veidi ekstsentrilised. Pojal on kinnisidee tundma õppida oma isa, kuna tal on kindel veendumus, et isa olemasolu rikastaks tema elu. Aastaid käib ta emale peale, et too ütleks, kes poisi isa on, ja kui poeg lõpuks oma isaga kohtub, on ta ääretult pettunud ja löödud ega ütlegi mehele, et on tema poeg. Seetõttu otsustab ta, et leiab endale isafiguuri, kes rohkem poisi intellektuaalsetele võimetele vastaks. 

***

"Tegelikult polnud mul vähimatki tahtmist sinna peole minna, ja nüüd niisuguses segases seisundis tahtsin ka veelgi vähem minna - aga ma mõtlesin, et minemata jätta oleks ebaviisakas, ki kutse oli niisugune täelepanuavaldus, seega mõtlesin, et lähen ainult kümneks minutiks ja tulen siis ära. Läksin peole. Nagu seda nii sageli juhtub, oli palju kergem tulla kavatsusega kümne minuti pärast lahkuda kui kümne minuti pärast lahkuda, sest selle asemel et viisakalt vabandades kümne minuti pärast lahkuda, avastasin end kirjeldamas kord ühele kord teisele isikule vaimukat "Harmooniaõpetust". Kes selle välja andis, küsisid nemad, Faber, ütlesin mina ja nemad ütlesid: Oo. Paistis, et osa inimesi ei huvitunud sellest ja loomulikult loobusin siis sellest teemast, aga teisi jällegi huvitas ja ma ei loobunud ja lõpuks jäin sinna kolmeks tunniks."

***

"Meie ühiskonnas valitseb veider tabu teha millelegi lõpp peale üksnes sellepärast, et see ole meeldiv - elule, armastusele, vestlusele, millele tahes; etiketi kohaselt pead alustama teadmatuses & visalt vastu pidama, kui oled juba teadmisi kogunud, & ehkki ma enesestmõistetavalt tean, et see on viimseni vale, pole ometi kena ringi käia, pidevalt inimesi solvates. 

Olin seda juba miljon korda kuulnud. Ütlesin: Kas see peab tähendama, et tema juures POLNUD MIDAGI, mis sulle oleks meeldinud?

Tema ütles: Kuidas sa saad nii kindel olla, et miski, mida sa ei tea, on miski, mida sa teada tahad? Vaata Oidipust.

Ütlesin: Mida sa õieti kardad, kas seda, et ma tapan ta või et magan temaga?

Ta ütles, või pigem nähvas: No tead, mina sinu asemel temaga ei magaks, ja lisas siis: Tiresias on rääkinud.

Meie ühiskonnas on veider ematapmise tabu."

***

Raamatus on kesksel kohal lingvistika. Keelte pärinemine ja areng, keeleõpe ja seoste loomine. Mul jooksis juhe mitu korda lühisesse ja tekkis korralik alaväärsuskompleks. Aga hullult põnev.

Raamatus jookseb tugevalt läbi ka enesetapu ja surma teema. Aga üldsegi mitte raskelt või painavalt, vaid arukalt ja analüüsivalt. 

***

"Ta pole tegelikult kena, ütlesin ma. Ta on ilus. Kui ta on erutatud. Kui ta on tüdinud, siis näeb ta välja nagu keegi, kel on jäänud kaks nädalat elada. Keegi, kes on jäänud kaks nädalat elada & kes kavatseb selle kulutada arstilt halastussurma paludes.

Ta kehitas õlgu. Seda võib öelda iga naise kohta. Nad on tujukas olendid, ühel hetkel rõõmsad teisel masendunud - see ongi, mis nad nii erutavaks ja kütkestavaks muudab."

***

"Kas ta oli ilus mees?

Ju ta siis oli, ütles Sib. Sundisin ta pärast koju minema, sest tahtsin üksi olla. Seda ei saa inetu mehega teha - nad näevad nii haledad ja ebakindlad välja. Kõige parem on keskpäraseid filme vaadata koos inetute  tüütute inimestega, ja vaimukaid filme koos ilusate, säravalt vaimukate inimestega - mingil moel on muidugi aja raiskamine, kui su tähelepanu on mujale suunatud, aga vähemalt võid neid puhta südametunnistusega ignoreerida.

Kas tema oli vaimukas?

Taevane Jumal, Ludo, ma vaatasin üht kaasaegse kino meistritoest. Kust mina peaks teadma, kas minu kõrval istunud vaikiv inimene oli vaimukas?"

***

"Niisiis küsis ema:

Kas te suitsetate?

Ja samariitlane ütles:

Kuidas, palun?

Ja mu ema küsis:

Kas te suitsetate?

Ja samariitlane ütles:

Ei.

Ja mu ema ütles:

Te peaksite. Inimesel on tegevust vaja.

Ja samariitlane küsis:

Kuidas, palun?

Ja mu ema ütles:

Sellest pole midagi. See on teie elu. Kui tahate selle minema visata, siis laske käia."

***

"Viimane Samurai" on kohati sarnane "Garpi maailmale", kuna romaanis kulgeb mitu lugu, üksteist toetades ja täiustades. Suurepärane ja imeline! Soovitan kõigile. Ei mingeid nilbusi. Või noh, peaaegu.