"Armastusloo lõpp"

"The End of the Affair"

Graham Green

Tõlkinud Mihkel Loodus 

Korrektor Triinu-Mari Vorp

Postimees kirjastus, 2020

287lk

"Kummaline on avastada ja uskuda, et sind armastatakse, kui sa tead, et sinus ei ole midagi armastada kellelgi, kes pole su isa-ema või Jumal."

See on lugu igavlevast, rahuldamata abielunaisest, kes asub kirglikusse ja jultunusse armusuhtesse vallalise kirjanikuga. Suhe on tuline ja kuum. Armuke on armukade ja neil on palju palavaid vaidlusi, mis siiski lepitatakse. Kestab see suhe kaks aastat, kuni sama ootamatult, kui algas ka lõppeb. Ilma pikema selgituseta otsustab naine suhte lõpetada ja pöördub tagasi oma mehe juurde. Armuke on endast väljas ja põeb armuloo lõppu pikalt, kuni ta juhuslikult kohtub naise abikaasaga, kes talle tunnistab, et kahtlustab oma kaasat truudusetuses. Armuke teeb mehele ettepaneku, et pöördub eradetektiivi poole ja laseb naist jälitada, et mees oma kahtlustele kas kinnitust või hoopis lohutust leiaks. Nii lähebki, abikaasa on vastumeelselt selle ettepanekuga nõus. Armuke laseb naist jälgida ja kogub tema käikude ning tegemiste kohta infot, mida naise abikaasale edastada, aga samas loodab ka oma tunnetest üle saada. Kõik kulgeb plaani kohaselt, kuni tema kätte satuvad naise päevikud. Nendes kirjeldab naine oma armastust armukese vastu ning põhjendab ka, mis teda ajendas armulugu katkestama. 

"Maurice on kogu tänase päeva minu vastu kena olnud. Ta ütleb mulle tihti, et pole iial ühtegi naist nii väga armastanud. Ta arvab, et seda tihti öeldes paneb ta mind sellesse uskuma. Aga ma usun seda lihtsalt seepärast, et armastan teda täpselt samamoodi. Kui ma teda enam ei armastaks, lakkaksin ma tema armastusse uskumast. Kui ma armastaksin Jumalat, siis usuksin, et ka Tema armastab mind. Ei piisa sellest, et seda vajatakse. Me peame algul ise armastama, aga ma ei tea, kuidas. Ent ma vajan seda, oh, kuidas ma vajan seda!"

Raamatu läbivateks teemadeks on õnn, viha, armukadedus, iha, armastus ja usk Jumalasse. 

"Mida Sa armastad üle kõige? Kui ma Sinusse usuksin, küllap usuksin siis ka surematusse hinge, aga kas Sa armastad just seda? Kas Sa võid tõesti minu sisse näha? Isegi Jumal ei saa armastada midagi sellist, mida ei ole olemas, ta ei saa armastada midagi sellist, mida ta ei näe. kui ta mind vaatab, kas ta siis näeb midagi, mida mina ei näe? Kui ta on suuteline seda armastama, siis peab see armastust väärima. Aga on liiga palju nõutud, kui ma peaksin uskuma, et minus on midagi, mis väärib armastust. ma tahan, et mehed mind imetleksid, aga see on vaid trikk, mida õpitakse koolis - silmade välgutamine, hääletoon, õla või pea puudutamine. Kui nad arvavad, et mina imetlen neid, siis nad hakkavad mind imetlema mu hea maitse pärast, ja kui nad mind imetlevad, tekib mul hetkeks illusioon, et minus ongi midagi imetlemise väärilist. Kogu elu olen ma püüdnud elada selle pettekujutelmaga - see on rahustav rohi, mis aitab mul unustada, et olen lipakas ja silmakirjatseja. Kuid mida oleks armastada lipakas ja silmakirjatsejas? Kust võiks leida seda surematut hinge, millest aina räägitakse? Kus minus näed Sa seda armastust väärivat kohta - kõigist inimestest just minus? Ma saan aru, kui Sa leiad selle Henrys, minu Henrys, mõistagi. Ta on õrn, hea ja kannatlik. Sa võid leida selle Maurice'is, kes enda arvates vihkab, tegelikult aga armastab, armastab kogu aeg. Isegi oma vaenlasi. Kuid mida armastamisväärset leiad Sa selles lipakas ja silmakirjatsejas?"

Lugu ei kulge ühtlaselt ja segi on paisatud nii hetked olevikust kui meenutused minevikust. Ühel momendil aga langevad kõik pusletükid oma kohtadele ja pilt saab selge ning ere. Nii selge ja ere, et mina murdusin ise tuhandeks pusletükiks. Häguselt meenus, et ma olen näinud ka raamatul põhinevat filmi ja mulle tundub, et ma ka siis nutsin lohutamatult. Kuigi siis ei olnud mul neid põhjuseid, mis on täna. Järelikult asi pole isiklik, vaid universaalne. Kui mõistad, mida mõtlen. Lugu, mis mind liigutab sõltumata minu enda läbielatust.