Jah, ma olen nüüd see hull kassitädi. Enne olin ma lihtsalt hull kassitu tädi, nüüd siis väike upgrade. Inimene peab ikka pidevas arengus olema.
Alguse sai asi muidugi sellest kassidraamast, mis toimus Triinu-Liisi ümber.
Sellest ajast on minu sees hakanud vormuma plaan. Plaan võtta varjupaigast täiskasvanud kass, kes kodu otsib.
See plaan on niisiis juba pool aastat või kauemgi vaikselt tuksunud. Vahepeal jäi see kuidagi tagaplaanile, aga pärast seda, kui ma hakkasin rohkem Marju ja Maarja ja Liisi ja Malluga läbi käima, siis tuli see täie auruga jälle peale. Nagu, mida te postitate siis nii nunnusi kassipilte maivõi!
Ühel päeval võtsin siis lõpuks kasside varjupaiga ja turvakodude lehed lahti ja hakkasin sirvima. Kohe esimesel lehel jäi silma üks punane kiisu, kes oli täpselt sama näoga nagu minu kunagine lemmik. Kirjutasin neile, ütlesin, et olen sellest kassist huvitatud ja palusin rohkem infot. Saadeti kiri, räägiti natuke kassist ja selgus, et see kass on kunagi oma jalanärve vigastanud ning tema liikumine on kohmakas ning vaevaline. Minult küsiti ka igasuguseid asju. Et kui vana ma olen, millist loomatoitu kavatsen lemmikule pakkuda, milliseid protseduure ette võtma. Rääkisin kõik algusest peale ausalt ära ja uurisin veel ka, et kui kiisul selline vigastus on, siis kuidas see mind edaspidi mõjutama hakkab, kui suured väljaminekud sellega kaasnevad. Iseenesest see pole tingimata deal breaker minu jaoks, aga kui tal on ikkagi väga halb ja teades, kui palju ma kodust ära olen, siis ehk ma pole parim hooldaja sellisele loomale. Vastust ma ei saanudki. Ei tea, miks.
Minul oli selleks hetkeks aga juba tekkinud ettekujutlus tulevikust koos kassiga ja ma käisin läbi ka teiste varjupaikade katalooge. Oli veel üks punane kiisu, kelle kohta oli kirjas, et ta on väga arglik. Minu punane oli samasugune. Kui külalised käisid, siis peitis ennast voodi alla ja diivani taha. Ta võis pool päeva seal olla. Aga kui tal oli hea ja turvaline, siis ronis ikka kaissu ja sülle. Teiste inimeste punasekarvalisi jälgides tundub, et see on nende puhul reegel, nad ongi ujedamad. Jätsin selle sõbra meelde ja lappasin edasi. Nagu kiisude Tinder. Kinder. Ei see kõlab nagu laste adopteerimis äpp.... Ja siis ma nägin teda, Mitsit. Kes oli just sellise õige kassi näoga.
Õhtul rääkisin lõpuks lastele ka, et ma nüüd olen jõudnud nii kaugele, et ma tooks kiisu koju. Näitasin Mitsi pilti ja rääkisin teistest punastest kiisudest ka. Natuke ma pelgasin nende reaktsiooni, sest ikkagi nende kodu ka ja võibolla panevad veto peale. Aga ei, nad olid sellest ideest väga vaimustuses. Üllataval kombel mäletasid nad väga hästi ka meie eelmisi kasse ja arutasid juba, et kuhu liivakast panna ja mida süüa pakkuda. Küsisid koguni, et miks ainult üks kass...
Seejärel läksin ja tellisin ära kassiliivakasti, transpordipuuri ja söögikausid. Siis kirjutasin Mitsi asjus turvakodule.
Ma ei pahanda selle üle, et nad uutele omanikele nii põhjalikku tausta kontrolli teevad. Sotsiaalmeediast ikka läbi käinud lugusid, kus võetakse suure hurraaga, aga kodus selgub, et kellelgi on allergia või ei sobitu loom väikeste lastega peresse, kes tahaksid mängida, aga varjupaigast võetud loom on ju reeglina haiget saanud ja võib käituda ootamatult ning siis tuleb loom tagasi viia. Küsimused, mis nad esitavad, panevad otsuse läbi mõtlema, et kas see on ikka tõeline või hetkeemotsioon. Mind aitasid need küsimused küll, et ennast ette valmistada looma pidamiseks. Kuigi mul on olnud kassid ja ma justkui tean, siis ikkagi oli hea meelde tuletada, et transpordipuuri on vaja, ei tooda tänapäeval enam kassi korvis koju. Kakakühvlit* on vaja. Söötmiskausse on vaja. Kraapimispuud, mänguasju, küünetange, kamme jne. Ma ütlen, nagu Tinder, kaaslast/kasslast ei pruugi leida, aga ennast õpib küll päris hästi tundma.
Üks põhjustest, miks ma kassi võtmisega pikalt jokutasin oli see, et ma ei teadnud kuhu liivakast panna. Vannituba on meil nii tilluke ja triiki kraami täis, sinna ei kannata panna. Koridoris ruumi oleks, aga no kuidas ma panen käimla kohe esikusse kõigile tulijatele imetlemiseks. Aga siis nägin ma Mallu juures liivakasti, mis näeb ju ülimoodne ja stiilne ning üldsegi mitte nii peldik välja ja sellist kaunitari võib vabalt ka esikus hoida, kuna need, kes ei tea, ei pruugi arugi saada, mis asi see on ja kes teavad, need ilmselt ei pahanda, kuna on isegi kiisuomanikud. Sõnaga, selline on meie Mitsi käimla. Roosa, mõistagi, mind ei tunne või?
Järgmine asi, mis tuli enne kassi võtmist soetada oli transpordipuur. Seda on vaja, et kass koju tuua, et temaga arsti juures käia, reisides koduloomaga. Te juba aimate, ma tean. Loomulikult roosa.
Veel tellisin ma söötmiskausi, sest see lihtsalt oli nii nunnu. (Paneks pildi ka, aga ma pole seda ikka veel kätte saanud.)
Ülejäänud asjadega nii kiire polnud, aga panin silma peale ka kratsimispuule, kammile ja küünetangidele.
Siis jäime ootama vastust.
*Minust sai ka nüüd lõpuks kakablogija! Juhhuu!
Kommentaarid
Postita kommentaar