Miiniväli

Tere tulemast minu privaatsele teraapiasessile vol mustmiljon kolm.

Ma panin Tinderi kinni. Jälle. Sest ma sain millestki aru. Jälle. Umbes viieteiskümnetuhende üheksasaja neljateistkümnendat korda. Nimelt, et kui ma kardan olla üksi ja selleks jõlgun kohtinguportaalis, siis see on suht pointless, sest tegelikult ma ei karda üksindust, ma ainult arvan, et see on miski, mida ma kartma pean, sest ühiskond ja sotsiaalselt heakskiidetud normid dikteerivad naistele, et ilma meheta on nende elud väärtusetud. Kui palju olen ma kuulnud küsimust: "Sa oled ju täitsa tore/kena/ilus/lahe/tark jne tüdruk, miks sul meest ei ole?" Ja ma püüan selle üle naera: "Ah, tead, iseloom on sitt! Nii ilus ma nüüd ka ei ole. Alles ravin oma traumat, mis härra abikaasa jättis. Milleks mulle mees, kui mul on juhtmega laetav vibraator?" Aga tegelikult on see solvav. Ja see jätab iga kord minu sisse väikse haava, küsimuse, et aga tõesti, miks ma siis ikka üksi olen? Sest, ma ei ole ilmselt kõige kohutavam inimeseloom, et minuga oleks võimatu koos eksisteerida. Ja nii see Tinder jälle laetud saab. Otsin sealt paremaid palu. Aga mitte keegi ei meeldi mulle. Mida rohkem ma seal ringi vaatan, seda selgemaks saab, et no päriselt-päriselt keegi ei meeldi. 

Sest kohe, kui tuleb mingi klapp, on see vaene õnnetu astunud miiniväljale. Ma olen enda meelest aastaid blogis seda miinivälja kaardistanud ja näidanud, et näe, ära räägi sellest ja sellest, sest need on päästikud, mis vabastavad minu sisemise allasurutud bitchi. Aga noh, millal te varem olete näinud meest, kes vaevuks mõnd kasutusjuhendit või kaarti uurima? Ikka arvatakse, et ma olen nii kogenud, orienteerun võsas osavalt ja saan isegi Poolas ilma kaardita hakkama, kui raske see ühe tibiga suhtlemine ikka olla saab. 

Teiseks, ma ei taha kedagi õpetada, kuidas minuga suhelda. Kui see ei tule loomulikult, siis las jääb. 

Olen korduvalt kirjutanud, et Tinderis sa saad täpselt seda, mida annad. Kuna mul on tõrge ja vastumeelsus midagi anda ja jagada, siis polegi õige oodata, et ma sealt midagi saaks. Milleks siis?

Üksindust ma ei karda. Kui ma mõtlen oma elule tagasi, siis olen ma suurema osa ajast üksi olnud. Ja tavaliselt omal valikul. See, et ma olen üksi, ei tähenda kuidagi seda, et ma oleks üksildane. Ma lihtsalt naudin iseenda seltskonda ehk rohkem, kui minu intiimelule kasulik oleks. 

Initiimelu pärast meest pidada ma ka ei näe mõtet. Viimane aasta on mulle näidanud, et mehed ülehindavad oma oskusi. Või siis ei oska mina neid piisavalt stimuleerida. Kui me lähtuks sellest, et seks peaks olema rohkem kui füüsiline lähedus ja akt, siis ma olen siin mõelnud ja ma pole üldse kindel, kas ma kunagi elus olen päriselt seda sügavmõttelist ja tähenduslikku seksi kogenud. Vestlusi küll. Isegi füüsilist lähedust inimesega, kes on mulle oluline, aga mitte sellist seksi. Ehk ma olengi vigane. Mitte ainult füüsiliselt vaid ka peast. Ja ütlen ausalt, keskpärast, tähenduseta mõttetut seksi ma tõesti enam ei taha. Ma tahan head seksi. Sellist, mida kannatab hiljem ka peas läbi mängida ja mis ka aastaid hiljem erutab. Mõned sellised mälupulgal on. Kaasaskantav erootika. 

Osa minust on veel kinni ka selles eelmise suve vallatuses. Miks, ärge küsige. Jah, ta viis mind jalutama, tõi lilli, rääkis minuga, suudles mu pealage, käis minuga koos trennis, saatis mulle sõnumeid. Aga lõpuks oli see kõik ju vale. See oli mäng ja teesklus, see polnud reaalne. Nii et mida siin igatseda? Illusiooni, fantaasiat, muinasjuttu? Ma võin kirjutada, et ta oskas loomulikult miiniväljal liikuda, ilma, et mõnd päästikut oleks riivanud. Mina ise kleepisin sellele tähenduse külge. Aga võibolla ta lihtsalt oligi osav mustkunstnik. Ja mina armusin tema blondidesse kiharatesse ja vastupandamatusse õllekõhtu. Nagu Triinu ütles, ainult kaks ja pool aastat veel, siis läheb üle. 

Liisiga rääkisime miiniväljast ja päästikutest. Et nendega oleks kasulik tegeleda. Sest muidu oledki terve elu ainult oma traumadega ja see pole ka kuigi mõnus. Osaliselt olen nõus, et võiks. Teisest küljest. Traumad on põhjusega päästikutest muutunud. Need kaitsevad haiget saamise eest. Traumad on osa minu identiteedist. Kui ma neist loobun, siis mis must järele jääb? Kui ma mõtlen enda noorusele. Milline ma siis olin. Peaaegu traumavaba. Ei mingeid päästikuid. Minu südames võis tantsu lüüa, ei mingeid peidetuid miine. Aga siis, igaüks kes tantsimas käis, mattis endast miini mu südameväljale. Nüüd oleks sealt nagu Vene armee üle käinud. Miin miini küljes kinni. Ma võiks nad kahjutuks teha. Aga see tähendab, et järgmised kolm aastat ma jälle tilgun silmadest ja vihkan kõiki mehi salaja ja avalikult. Nii et ma jätan oma miinid nii nagu nad on. Ma luban nendega tegeleda siis, kui keegi suudab kolm kuud mu väljal kõndida ilma, et mõni päästik vallanduks. Kas ma pole ebaõiglane? Ei, teate, üldse ei ole. Sest ma olen viimastel kuudel kohtunud suure hulga uute inimestega, kes on minu miinivälja kaarti uurinud ja leidnud, et isegi kui nad mõne on unustanud või kahe silma vahele jätnud, väärin ma seda, et minu südameväljal võiks natuke puusa nõksutada. Kui see on võimalik, siis see on võimalik. 

Ma jätkan teraapiaga. Oma miinide tuvastamise ja kaardistamisega. Ehk saab mõni ka kahjutuks tehtud, selgub.