Naisenergiast

Mõned aastad tagasi jäin vaatama mingit vestlussaadet televiisorist. Jäin vaatama, kuna seal intervjueeriti parasjagu üht neiut, keda ma põgusalt tean. Arutleti flirtimise küsimust. Et kui sa oled suhtes, siis kas teise vastassoost isikuga flirtimine on pigem taunitav või pole see nii suur asi.* Saatejuht tõi siis näite oma hiljutisest seiklusest, kus ta liikluses punase foori taga peatudes oli lehvitanud ja saatnud õhumusi kõrval rajal seisvale autojuhile, kuigi mees ei olnud autos üksi vaid oma kaaslannaga. Saatejuht oli ise nii rõõmus selle üle, ütles et nägi noormehe punastamist ning tolle kaaslase pahast pilku. Mina aga mõtlesin siis, et aga miks? Miks sa tegid seda? Okei, sulle pakkus see rõõmu, aga mille arvelt? Sa arvad, et need teised inimesed seal kõrval rajal said sellest positiivse elamuse? See neiu, kelle kaaslasega sa häbitult flirtisid sai lõbustatud ja tema meeleolu tõstetud? Minul on sinule küsimus, et kas sa, naine, oled selleks siin ilmas, et mehi teenindada või selleks, et naisenergiat edasi viia? Flirtimine inimesega, kes on ilmselgelt hõivatud, ei ole naiselik, see on inetu, vulgaarne, agressiivne ja kiskjalik. 

Sama olen mõelnud ka nende "tõe kuulutajate" kohta, kes raiuvad, et oi, kui te ikka oma huuli värvite ja pitspesu kannate, siis teie mehed ei lähe küla peale armunektarit limpsima. Olen olnud alati veidi šokeeritud sellest, kuidas perekoolis naised üksteist kritiseerivad, kehakaalu, kunstripsmete, küünte, juuksepikenduste ja saja muu pisiasja pärast. Olgu öeldud, et ma ise ei ole kunstripsmete, küünte ja juuste fänn, aga minul on sügavalt savi, kui teised neid kanda tahavad. Mul on ilmselt oma arvamus sellest, kas need kandjat alati kaunistavad või pigem mitte, aga kui kandja tunneb, et tal on seda vaja, see teeb teda ta enda silmis kaunimaks ja õnnelikuks, siis andku minna. Mina pole teiste naiste kritiseerija. Ma olen teiste naiste toetaja. Ja ausalt öeldes ma leian, et naised võikski rohkem kokku hoida ja üksteist toetata ning innustada. Me pole ju konkurendid, me oleme kaasteelised. 

Kes veel mõistab paremini kõike seda, mida naised läbi elavad? Kõik see segadus ja piin, mis kaasneb kuupuhastusega, rasedused, rasedusest hoidumine, sünnitused, sünnitusest taastumine, üksindus, mida tunnevad kodused väikelapse emad, sünnitusjärgne masendus, hirm kaotada oma kaaslast, oma lapsi, oma tööd ja sissetulekut, hirm vananemise ees, hirm oma vananevate vanemate hooldamise pärast. Kas tõesti on vaja sellele kõigele lisada veel ka see hirm, mida mu sookaaslased mu trussikutest ja venitusarmidest arvavad ja kas nad mind oma standardite järgi naiselikuks peavad? 

See on ka põhjus, miks ma ei hakka iialgi teise naisega mehe tähelepanu pärast võistlema. Kui mees on otsustusvõimetu ja ta ei tea, keda tahab, siis võtku see teine. Ma tahan meest, kes on minus kindel. Kellel on silmi ainult minu jaoks. Kui mees on kahe vahel ja see teine naine tahab seda meest, siis minu jaoks on selle teise naise õnn olulisem, kui enda hüpoteetiline võimalus selle mehega koos olla. Arvate, et ma olen vähe olnud olukorras, kus mees, kellesse mina olen juba armumas, alles valib või räägib mulle süüdimatult, kuidas ta veel teistega kohtamas ja tutvumas käib, milliseid naisi ta Tinderis leiab ja kuidas ta vestlused nende naistega kulgevad? See teeb haiget, loomulikult. Ja kui ma tunnen valu, siis olen ma endale seadnud reegli, et mina nutan iga mehe pärast täpselt 1 korra. Kui ma olen viidud mehe käitumise, sõnade või tegude poolt pisarateni, siis minu jaoks on see asi läbi. Ma ei armukadetse teiste naiste pärast, ma ei hakka nahast välja pugema, et meest endale võita. Ma olen veendunud enda väärtuses partnerina ja tean, mida ma pakkuda oskan. Kui sellest aru ei saada või seda ei nähta, siis las nii jääbki. 

Minu väärtus naisena ei tulene sellest, kui palju mehi ma suudan ära sebida või enda järel jooksma panna. Ma pole väljas kvantiteedi peal. Mind huvitab kvaliteet. Jah, olen kirjutanud blogis sellest, kuidas mul ootamatult tekib nädalasse kolm kohtingut. Mina ei tea, mis kolmeseadus see Universumis valitseb. Aga fakt on see, et kui ma käin ka kolmekümnel või kolmesajal kohtumisel, siis see pole asjaolu, mille järgi ma oma väärtust hindan. Kui midagi, siis vastupidi. Kui nii paljud saavad mind endale lubada, siis järelikult olen ma liiga odav. 

*Mida ma arvan tegelikult flirtimisest ja sellest, kui suur või väike asi see on, kirjutasin kunagi põhjalikumalt siin postituses.