"De avond is ongemak"
Marieke Lucas Rijneveld
Tõlkinud Katrin Laiapea
Toimetanud Lyyli Virkus
Postimehe Kirjastus OÜ, 2022
311lk
"Näiteks sain ma teada, et usu võib kaotada kahtemoodi: mõned kaotavad jumala, kui nad leiavad iseenda, teised siis, kui nad iseenda kaotavad."
***
Jas on kümneaastane väike tüdruk, kui tema kõige armsam vanem vend ühel õhtul läbi jää vajub ja hukkub. Kaotusvalu, mis seda perekonda tabab on ängistav, ahastav ja tülgastav. Poolteist aastat hiljem pole vanemad leidnud viiski, kuidas oma lapse surmaga toime tulla ja kannavad leina endaga kaasas. Selle leina all kannatavad aga kõige rohkem nende kolm nooremat last, kes peavad hakkama saama mitte üksnes oma enda kaotusvaluga, oma areneva seksuaalsuse ja painajalike mõtetega, vaid on võtnud endale veel ka oma vanemate hoolitsuse koorma.
See raamat ilmestab ehedalt olukorda, kus vanemliku hooleta jäetud laste elu kontrolli alt väljub. Lapsed on targad, tähelepanelikud, loomingulised, uudishimulikud ja suure südamega. Aga kui seda ei kontrollita ega suunata, siis võivad asjad kiiresti palju süngema suuna võtta ja sellest suurest südamest võivad ka headel ettekäänetel välja ilmuda kohutavad, õõvastavad, jälgid mõtted ja tagajärjed.
***
"Piilun ripsmete vahelt isa poole. Ta põsed on märjad. Võibolla ei palveta me põllusaagi, vaid kogu küla lastesaagi eest. Et nad suureks ja tugevaks kasvaks. Ja et isa nüüd taipab, et tal ei jätku silmi iseenda põldude jaoks, et ta lasi ühel neist isegi vee alla jääda. Peale toidu ja riiete on meil ka tähelepanu tarvis. Paistab, et see läheb vanematel järjest enam meelest."
***
See raamat tuletas mulle meelde ühe filmi, mis on mind painanud aastakümneid. Lugu mehest nimega Jude, kes kogemata ühele neiule lapse teeb ja kes selle lapse siis mõni aasta hiljem mehe ukse taha toob, et "mina kasvatasin, nüüd on sinu kord". Selleks ajaks on mees juba suhet alustanud teise naisega ja ootamatult sülle kukkunud laps ei tee nende elu just lihtsamaks. Koos saavad nad veel paar last ja elavad suures puuduses, kuni poiss oma nooremad õed ja end ühel päeval ära tapab, jättes vanematele kirja: "Et me teil elu enam raskemaks ei teeks". Just see tunne, et lapsed teevad oma vanemate elu ülejõukäivaks, oli läbiv ka "Õhtute ängis".
***
"Kaotuses leiame üles iseenda ja oleme need, kes me oleme; haavatavad olevused nagu sulitud kuldnokapojad, kes teinekord paljana pesast välja kukuvad ja loodavad, et keegi nad siiski üles korjab."
Eraldi essee võiksin ma siin kirjutada ka raamatut läbivast usuteemast ja kuidas selline pime, julm ja südametu usk inimeste elu võib parendamise asemel hoopis keeruliseks ja ahistavaks muuta, aga ma kardan, et ei oska seda tehes viisakaks jääda ja las see parem jääb.
Mul oli väga valus seda raamatut lugeda. Nii ebamugav ja vastik, et kui ma lõpuni jõudsin, siis ei osanud ma isegi mingit hinnangut jätta. Kuidas ma jätan maksimum punktid, kui ma ridade vahel öökimas käisin ja õhku ahmisin? Samas, kuidas ma panen midagi vähemat, kui kirjutatu minus nii võimsad emotsioonid tekitas, mis on ilmselgelt märk sellest, et raamat on suurepäraselt kirjutatud? Ma jätsin 4. Ma tean, ebaõiglaselt vähe, aga ma ei saa jätta rohkem, liialt õõvastav, tülgastav ja haige oli minu jaoks.
Kommentaarid
Postita kommentaar