Üksiku hundi sündroom

See postitus peaks olema hoopis teine postitus, aga kuna see on minu meelest mahukas teema, siis jätkub vast nii siia kui sinna. 

Kindlasti olete teiegi kokku puutunud meestega, kes kutsuvad end üksikuteks huntideks. Ma kasutan siin postituses nimelt viidet meestele, kuigi tõenäoliselt leidub ka naisi, kes enda kohta nii ütlevad. Mina ise pole selliste naistega kokku puutunud, sest ma suhtlen ainult intelligentsete naistega. Üksikuks hundiks kutsuvad end inimesed, kes mässavad sotsiaalsete normide vastu sellega, et hoiavad teistest eemale ja ajavad vaikselt üksi oma asju. Reeglina peavad nad end teistest targemateks ja paremaks ning ühiskonna poolt vääriti mõistetuks. Mingil arusaamatul põhjusel kujutavad nad endale ette, et see on müstiline ja romantiline, ja et selline eraldatus muudab nad eriliseks ja unikaalseks. 

Hunt on karjaloom. Täpselt samamoodi nagu inimene. Me oleme kõige õnnelikumad ja suutlikumad, kui meil on toimiv tugisüsteem. Kari toetab meid, kaitseb meid, hoiab meid soojas, aitab meil oma järglasi kanda ja kasvatada ning hoolitseb meie eest, kui oleme eakad või põdurad. Kui meil pole oma karja, siis on midagi valesti. Kui hunt karjast välja visatakse, siis seetõttu, et ta on astunud vastu karja reeglitele. Looduses ei ole see kunagi hundi enda algatus, kui ta üksi jääb. Ja kuigi osad ilmselt tahavad siinkohal vastu vaielda, siis ei ole see reeglina ka inimese tegelik südamesoov. Jah, mõni otsustab ise end eraldada. See otsus ei tule kergelt, selle taga võivad olla psüühilised häired ja traumad ning mingil tasandil püüab ka see inimene leida kontakti teistega. 

Viimastel aastatel on väga palju uuritud ja räägitud moodsa aja haigusest nimega üksindus. Tehnika, tervishoid, elustandardid on arenenud nii kõrgele tasemele, et meil ei ole tõesti füüsiliseks ellujäämiseks tingimata vaja teise inimese toetust. Eriti teravalt tuleb see esile vallaliste pensioniealiste meeste puhul. Pärast pensionile jäämist kaob neil põhjus kodust välja tulla ning suhelda. Jah, on mõned, kes võtavad ise midagi ette, et kaasinimestega sidet hoida. Ühinevad huviringidega, käivad päevakeskustes suhtlemas, käivad regulaarselt perearsti juures jutustamas, käivad mitu korda päevas kaupluses müüjaga vestlemas. Aga väga suur hulk on ka "torisevaid vanamehi", kes ei suhtle, vaid räägivad, avaldavad arvamust, aga ei kuula. Nemad on need, kes võtavad korteriühistu koosolekul sõna ja virisevad iga asja peale, kes saadavad kaebekirju ajalehetoimetusse või võtavad ühendust "Kuuuurija" või "Kaua võib" saate meeskonnaga. Sest ka need üksikud hundid vajavad tunnustust ja tähelepanu, heakskiitu ja imetlust. Kuna neil puudub terve ja toetav tugisüsteem, siis nad ei saa objektiivset positiivset tagasisidet. Nad saavad oma tunnustusevajaduse kiire laksu kätte sellest, kui keegi nende kaebusele reageerib. Nõnda tekib neil illusioon, et nad on veel vajalikud ja olulised ning keegi kuulab ja märkab neid. Paraku ei adu nad, et selline käitumine ei ole jätkusuutlik ega too ka pikaajalist rahuldust ning heaolutunnet. Ja nii nad istuvadki oma uhkes üksinduses, on terve maailma peale pahased.

Olen seda tundnud ka enda puhul. Et kui mul ei ole parasjagu lähedasi inimesi, kes mind korrale kutsuks ja nö maa peale tagasi tõmbaks, siis võin ma küllalt lühikese ajaga täiesti ära tõusta ja hakata enda arvamust ainuõigeks pidama ning ennast eksimatuks. Kui keegi võõras julgebki mind korrale kutsuda ja manitseda, siis ei võta ma seda tõsiselt, kuna ma mõtlen, et mida tema ka teab, ta ei tunne mind. Sellepärast ongi inimesele sõbrad, kollektiiv ja tugisüsteem olulised. Kaaslased mitte ainult ei manitse meid vaid ka tunnustavad. Ja inimene on nii ehitatud, et kui meie positiivseid omadusi märgatakse ning tunnustatakse, siis me hakkame alateadlikult seda heaolutunnet taga ajama ning käituma viisil, mis meie kaaslastes veel rohkem tunnustust ja imetlust tekitab. 

Asjata ei öelda, et ütle mulle, kes su sõbrad on ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Me valime oma karja ja meie kari valib meid. Kui me järjekindlalt rikume karja reegleid, meid visatakse välja. Vahel võib juhtuda, et olimegi ekslikult vales karjas ja ongi õige endale uus kari leida. Inimene areneb ju kuni elab. Mõnest karjast me kasvame välja. Aga siis tuleb leida uus kari. Ja uue karja leidmine on peaasjalikult meist sõltuv. Me ei saa jääda ootama, et mingi kari meid puhtalt haletsusest üles korjab ja ära adopteerib. Või on muidugi saame, aga siis on jälle küsimus, et kas see on meie kari või jäämegi end autsaideritena tundma. Kui me liiga tihti oma karja vahetame ja muudkui ühe juurest teise juurde jookseme, siis ütleb ka see mõndagi meie kohta. Meie kari ei pea olema suur, piisab mõnest, aga kari peab ometi olema. 

Üksik hunt on surnud hunt. Enne on ta agressiivne, mürgine, hävitav ja vihane. Kas me tegelikult tahame end sellisega siduda, kes ennast sel viisil identifitseerib? 

Järgmises postituses kirjutan sellest, mida veel sõprussuhted inimese kohta rääkida võivad ja miks tasub suhet alustades sellele tähelepanu pöörata.