Haavatavusest

Kirjutasin siin alles hiljuti armumisest. Aga selleks, et armumine üldse saaks toimuda, selleks on vaja haavatavust. Lasta endast lahti. Võtta end alasti. Seda on vaja mõlemale osapoolele. Sest kuigi mehed armastavad silmadega ja neile piisab ka naise ilusast välimusest, et pea veidi ringi hakkaks käima ja süda kiiremini põksuma, aga selleks, et asi saaks areneda teisele tasemele, selleks peab mees nägema naises ka seda poolt, mida inimesed tavaliselt varjata püüavad. Seda habrast, õrna, vigast, ekslikku ja haavatavat osa endast. 

See pole lihtne. Ma ju näen nii palju vaeva selle nimel, et seda oma kõige pehmemat poolt teiste eest kaitsta. Ma panen endale kuue selga, rauast rüü, ja mängin, et olen hullult tubli, asjalik, stabiilne täiskasvanud inimene. Rauast rüü on päris tore. Kaitseb kenasti torkehaavade ja halva ilma eest. Ainult, et selle häda on selles, et see ei lase häid asju ka ligi.  

Kevadel oli mul vestlus ühe noormehega. Talle meeldis endast rääkida. Rääkida seda, kui palju ta on saavutanud, mida õppinud, milliseid eesmärke endale püstitanud ja neid täitnud. Härra Fantastiline. Loogiline, inimene tahab endast ju uuele potentsiaalsele partnerile parimat võimalikku muljet jätta. Paraku minu puhul selline eneseupitamine ja kõvatamine ei toiminud. Püüdsin talle anda võimaluse näidata ka enda haavatavat poolt sellega, et rääkisin enda puudujääkidest ja sellest osast, mida Instagrami ei postita, aga tema reageering oli sellele, et "noh, pole hullu, küll sa homme oled jälle tubli". No jah. Lõpuks ütlesingi talle välja, et tead, mulle tundub, et sa oled minu jaoks liiga hea ja mina ei jõua kunagi sellele tasemele, et olla sinu vääriline. Mõeldes selle all loomulikult seda, et sellise egomaniakiga ma küll ennast siduda ei soovi, sest ma juba paari nädala jooksul sõnumeid saates tundsin end pidevalt kõntsa ja põhjakihina. Noormees sattus segadusse, et millest selline arvamus, et ma temale ei kõlba, sest tema nägi minus küll palju häid loomujooni. Vastasingi siis, et tead, kui sa tahad päriselt, et sa võiks mulle meeldima hakata, siis oleks kena kui sa vahel oma vigadest ja puudujääkidest ka räägiks. Sellele vastas tema, et on seda minevikus teinud ja selle eest karistada saanud ning enam ta oma haavatavat poolt naistele näidata ei suvatse. 

Olgu siis temaga. Minu isiklik kogemus on, et enda vigadest, nõrkustest ja puudujääkidest rääkimine on sellise enam-vähem suhtluse kiirkorras viinud sügava kiindumuseni. Oli siin mõni aasta tagasi üks noormees, kellega suhtlesime pikalt, aga see asi ei liikunud ei sinna ega siia. Ühel õhtul, kui mul hakkas vaikselt juba villand saama ja ma otsustasin, et mulle aitab, hakkasin talle rääkima sellest, mis mul kõik halvasti on ja miks ta peaks mu jätma ning kellegi teise leidma. Sellised klassikalised asjad, mis minu meelest iga tervemõistusliku mehe peaksid kohe minema peletama - ma olen isekas, mul on julmad venitusarmid, mul on sada last, ma joon salaja veini, ma olen kärsitu ja "temperamentne", ma ületan kiirust ja kirun kaasliiklejaid, kui nad mul ees mökutavad. Aimate, mis juhtus? Minu selle kirjelduse peale hakkas tema rääkima sellest, kuidas ta salaja suitsu teeb ja kuidas tal on mitu last erinevate naistega, kuidas ta on sada aastat ühel töökohal ja pole seetõttu ambitsioonikas jne. Selle ühe õhtuga oli meie ligadi-logadi poolkõva suhtlus ühe hoobiga hoopis midagi imelist ja suurepärast. Miks? Sest me lubasime endal olla haavatavad ja teine inimene reageeris sellele olles omapoolse haavatavusega. Pärast seda lugu olen ma vahel teadlikult seda taktikat kasutanud. Kui ma märkan, et mees, kes mulle nagu meeldib pole väga innustunud, siis ma saadan talle nimekirja kõikidest oma vigadest ja puudujääkidest. See on toonud nii üht kui teist tulemust. Üks on kindel, see õige "minu inimene" ei jookse selle peale minema. 

Mis toob mind selle juurde, mida ütles too mees, kes tunnistas, et kui tema on minevikus näidanud oma haavatavat poolt, siis on teda naeruvääristatud ja mõnitatud selle eest. Sama mõtet olen ma kuulnud ka teistelt meestelt. Et neilt oodatakse seda, et nad oleksid alati tugevad, ei näitaks oma helli tundeid, ei nutaks, ei räägiks oma hirmudest ja traumadest. Ja kui nad siis on vahel end siiski avanud ja partnerile näidanud, et neil on ka pehmem pool, siis on naised sellesse põlgusega suhtunud ja kaotanud mehe vastu igasuguse austuse. Selle peale ma tahaks küsida, et kust kohast te, mehed, selliseid naisi leiate? Või mis alustele teie suhe on rajatud? Teoreetiliselt ma saan aru, kui tegemist on suhtega, kus mees on püüdnud naist võluda oma priske rahakoti, hiilgava karjääri, ilu ja jõunumbritega. Ja kui see Armani ülikonnas, Rolexi kella kandev, ilueedist personaaltreener siis oma kalli kaasa ees murdub ja pisara poetab, võib tõesti juhtuda, et see mõjub naisele eemaletõukavalt, kuna ta oli arvestanud, et tema võib toetuda sellele mehele, kes tema eest hoolt kannab. Aga kui on tegemist vähegi normaalse naisega, kes ei oota mehelt seda, et teda ülal peetakse, vaid läheb suhtesse võrdse partnerina, kes on ka valmis panustama nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ja kes adub, et ka kõige tugevam ja targem, julgem ning ambitsioonikam mees vajab oma kaaslaselt julgustust, tuge, lohutust ja kiitust, siis mehe haavatavus ei hirmuta teda, vaid hoopis lähendab teda mehele. 

Kõik minu mehed on olnud minuga haavatavad. Avanud end viisil, mida neist poleks oodanud, paar neist on lausa pisaraid valanud. Ja see on muutnud nad mulle armsamaks, mitte kordagi pole ma tundnud põlgust või tülgastust. Vastupidi, mulle on see olnud ülim austuseavaldus, et nad mind on sellevõrra usaldanud, et näidata enda õrnemat poolt. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kui mees ei ole minuga päriselt alasti, siis minul ei ole võimalik temasse ka armuda.