"Kassisilm"

"Cat's eye"

Margaret Atwood

Tõlkinud Tiia Rinne

Toimetanud Egle Heinsar

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021 

524lk

"Ja ometi häirib mind, kui saan teada, et olen kedagi tahtmatult solvanud. Ma tahan, et kõik mu solvangud oleksid tahtlikud." 

***

Elaine on tunnustatud maalikunstnik, kelle kõnekad teosed toovad teravalt esile naiste rolli ühiskonnas, kus nende peamine roll on seni peitunud peamiselt kodu nelja seina vahel. Ta on radikaalne, terav ja suurepärane. 

Elaine on väike üheksa-aastane tüdruk, kes püüab leida uues koolis sõpru ja hoida neid, kelle on leidnud, kuigi nende hoidmise hind on puhuti arusaamatult kõrge ja koguni eluohtlik. See, kuidas väiksest hirmunud ja ärevil tüdrukust sirgub ja kujuneb edukas ja kadestamisväärselt loominguline feministlik maalikunstnik, hakkabki tasapisi lugeja ees lahti kooruma. Kiht kihi haaval, kuni südamejuureni välja. Needsamad asjad, mis meid murravad, need ka vormivad. Iga kannatus, mida kogeme, see jääb meiega. Kas me laseme sel end põlvili suruda või saame sellest tugevamaks, seda näitab aeg. Aga ka siis, kui me kogu maailma ees näime tugevad, kartmatud ja enesekindlad, ei tähenda, et meie sees ei ole osa väiksest tüdrukust, keda kunagi mõnitati, alandati, kiusati, ja kes tahab ikka veel oma kiusajatele tõestada, et neist sai ikkagi asja, nad ei ole enam luuserid. 

"Seisan seal ülemisel astmel, vihast kange. Mitte Grace pole see, keda ma vihkan, isegi mitte Cordelia. Nii kaugele ei suuda ma minna. Ma vihkan proua Smeathi, sest see, mille mina arvasin olevat saladuse, tüdrukute omavahelise asja, ei ole seda mitte. Seda on ennegi arutatud ja sallitud. Proua Smeath on teadnud ja heaks kiitnud. Ta pole teinud midagi, et seda peatada. Ta arvab, et see kulub mulle ära."

***

"Omanike nimed tulevad väikestele kaartidele maalide kõrval, koos minu nimega, just nagu pelgalt omamine oleks võrdne loomisega. Mida see nende meelest ongi. Kui ma endal kõrva peast lõikaksin, kas siis turu väärtus kasvaks? Parem veel, pistan pea ahju, lasen ajud sodiks. See, mida rikkad kunstikogujad armastavad osta, muude asjade hulgas, on natuke teise inimese hullust."

***

Ma olen ikka veel selle raamatu lummuses. Esimesed sada lehekülge läksid vaevaliselt, mõte kippus pidevalt mujale rändama, aga ühel hetkel hakkas kõik jooksma ja haaras mu endaga. Taaskord tohutult nüansirikas romaan. Tegevus algab neljakümnendatel ja kestab umbes nelikümmend aastat. Selle perioodi sisse mahtus palju muutusi naiste õigustes, nende vabaduses ennast määratleda ja enda häält kuuldavale tuua. Kuigi peategelane end feministiks ei taha tituleerida, pigem tekitab see kõik temas võõristust, kuna tema vaid elas oma elu, ilma soovita maailma muuta. Maailm lihtsalt muutus ja tema lõikas sellest parima osa. 

Ilmselt siiski on tegemist sügavalt feministliku romaaniga, kui ma nüüd korraks järele mõtlen. Kuigi naise koht oli kodus, kotleti ja sängi vahel, siis korduvalt jookseb romaanist läbi väljend: "mehed olid kodus nähtamatud". Nad olid küll kodus, istusid tugitoolis, lugesid ajalehte või kuulasid raadiosaateid, popsutasid piipe ja tegid õhtusöögilauas kohtuid nalju, aga majapidamise sujuvuse eest kandsid hoolt naised. Ja oi neil oli võimu. Nende võim väljendus teisiti, salakavalalt, aga hävitavalt, halastuseta ja kaastundeta. Palju on juttu ka naistevahelisest sõprusest. Kuna ma ise seda teemat siin alles mitte väga kauges minevikus ka veidi lahkasin, siis oli seda väga põnev lugeda. Peategelane nimelt leiab, et tal on meestega lihtsam suhestuda ja läbi käia, kuna mehed on otsekohesed ja kui neile miski ei meeldi, siis nad ütlevad selle välja. Naised aga mängivad mõttemänge, räägivad vihjete keeles, on silmakirjalikud ja etteaimamatud. Ja samas, see on siiski miski, mis ka tiivustab, inspireerib, arendab. Naistevaheline sõprus on keeruline, aga seda väärt. 

Mõistagi on juttu ka sellest, kuidas tüdrukust kasvab neiu ja areneb naine, on juttu õpingutest ja põhjustest õppimiseks, suhetest meestega, on juttu armastusest, armumisest, lahkuminekutest, leppimistest. Ühe inimese elukaar on võetud kätte ja see kaunilt lugejateni toodud, kus peo peal on kõik hilisemate tagajärgede põhjused, iga langetatud otsuse vili, iga juhusliku kohtumise lõppakord. Terviklik, loogiline, südamlik, kaasahaarav, mõtlemapanev ja hariv. Minu meelest Atwoodi parim romaan, kuigi ma kõiki pole lugenud, aga neist, mis olen, meeldis see mulle kõige rohkem. 

"Me vaikime, mõteldes sellele, mis on saavutamata. Pole jäänud kuigi palju aega, et saada selleks, kelleks kunagi kavatsesime. Jonil on potentsiaali, kuid see on sõna, mida ei ole enam mugav kasutada. Potentsiaalil on aegumise tähtaeg."

***

"Ta ei ütle, mida ta mu maalidest arvab, aga ma tean niigi. Ta mõtleb, et neil ei ole erilist tähtsust. Tema meelest käib seem mida ma maalin, ühte punti naistega, kes maalivad lilli. Ühes pundis - nii on see ütlemine. Oleviku aeg liigub edasi, heites kõrvale ühe kontseptsiooni teise järel, ja mina olen jäetud kuhugi ääremaadele, jändama munatempura ja siledate pindadega, just nagu ei oleks kahekümnendat sajandit eales olnudki. Selles peitub vabadus: kuna see ei loe, mida mina teen, võin ma teha, mis mulle meeldib."

***

"Ma häbenen oma vastumeelsust, iha puudumist; aga tõde on see, et mul oleks kohutav naisega voodisse minna. Naised koguvad kaebusi, kannavad vimma ja muudavad kuju. Nad langetavad kalke, põhjendatud otsuseid, erinevalt meeste poolpimedatest oletustest, mida ähmastavad romantika ja ignorantsus ja erapoolikus ja soovid. Naised teavad liiga palju, neid ei saa petta ega usaldada. Ma saan aru, miks mehed neid kardavad, nagu neile sageli ette heidetakse."