Kuidas kiisu meile ükskord koju jõudis

Kas kassi võtmine oli emotsionaalne otsus? Loomulikult! Kas see on isekas otsus? Absoluutselt! Minul oli hinges valu ja ainus viis kuidas ma seda oskasin leevendada oli see, et võtsin sinna ühe karvapalli, kes seda valu summutaks. Aga mulle meeldib mõelda, et see tilluke hing saab ehk tänu minu mõõtmatule isekusele ikkagi veidi parema elu, kui tal muidu oleks. See on parim, mida ma antud olukorras teha saan.

Pärast mitmetunnist ootamist, mis tundus minu jaoks väljakannatamatult pikk, helistati mulle varjupaigast Mitsi asjus. Kutsuti temaga kohtuma. Sest ma ju tean omast kogemusest, et päris elu ei pruugi vastata sellele, mida portaalis esitletakse. Tulen kohale, avastan, et polegi pehme ja karvane vaid kiilas ja kondine. Või mis veel hullem, selgub, et klappi polegi. Aga varjupaigas saab ka teistega tutvuda ja ehk selgub, et mõne teisega on isegi parem klapp. 

Siinkohal on paslik välja tuua veel paar asja, mida kassi võttes arvestada. 

Mina teadsin, et soovin võtta täiskasvanud kassi. Mulle oli oluline, et kass oskaks juba ise puhtust hoida ja tal oleks väljakujunenud iseloom. Eelistasin ka looma, kes on steriliseeritud/kastreeritud ja kiibistatud. Noorloomaga tuleb need sammud ise ära teha ja see on keskeltläbi selline 150-200eurone väljaminek. Varjupaigast kassi võttes on see kulu tunduvalt väiksem - 35 kuni 50 eurot. Võimalik, et mõnes kohas on soodsam, mõnes kallim, ma kõiki lehti nii põhjalikult ei tudeerinud. 

Enne kassi koju toomist ostsin ka väikse paki kuivtoitu ja kassiliiva. Need on asjad, mida ma uut looma koju võttes varuga osta ei soovita. Iga kass on erinev ja nad ei pruugi sinu valikuid heaks kiita. Võta rahulikult, õppige üksteist tundma ja kui eelistused on paika loksunud, siis varu aga julgelt. 

Mitsiga kohtuma läksime koos Kärbsega. Olime nii ootusärevad, et pool tundi enne kokkulepitud aega istusime juba ukse taga ja sügelesime. Lõpuks saime sisse ja meid juhatati kassituppa. Ma oleks ilmselt pooled kassid sealt endaga kaasa võtnud. Päris elus olid nad ikka palju nunnumad, kui piltide peal. Aga seisime pojaga keset tuba ja ootasime, et kiisud ise meiega tutvust tuleks tegema. Päris mitu kassi tuli teretama. Mitsi kohta öeldi, et just oli üks teine pere käinud ka vaatamas, aga ei suutnud Mitsi ja ühe teise kassi vahel valida. Aga ega meil nii oluline polnud see, et just SEE kass peab olema, lihtsalt ta jäi silma kodulehel. Nõnda me siis seisime ja teretasime seal kasse. Ühel hetkel tuli üks must valge krae ja käppadega kiisu meie juurde, eriti oli ta Kärbsest vaimustuses ja hõõrus ennast kohe rõõmsalt poisi teksade vastu. Teised kassid käisid ka edasi ja tagasi, aga see must jäigi meie juurde istuma. Pööras selja küll, kui me seal ennastunustavalt teisi paitasime, aga ära enam ei läinudki. Nii tunduski kuidagi loomulik, et kui ta ise meid valis, siis las ta tuleb. Kui hoidja ta kiipi luges, siis selgus, et see oligi Mitsi. Sõnaga, kõik klappis. 

Isegi puuri tuli ta eriliselt vastu puiklemata, kuigi hädaldas küll. Kartsin, et kuidas ta autosõidu üle elab, aga päris hästi läks ka see. Natuke näugus, aga ei mingit paanikat. Ikka läbi ja läbi meie kass! 

Kodus ta muidugi tõmbas kohe peitu. Ja jäi. Tundideks. Püüdsin teda küll välja meelitada, aga ta ei allunud provokatsioonidele. Kui ma õhtul voodisse kobisin, siis ta tuli oma peidukast välja ja uuris elu.  Ajas mõned pildiraamid ümber, näris potilille, jõi akvaariumist vett. Tegi tavalisi kassiasju. Seda kõike minu toa piirides. Istus küll mul voodiserval ja vaatas ärevalt esiku suunas, aga kui ma hommikul ärkasin, siis oli ennast jälle kapi nurka surunud ja tegi nägu, et pole mind iial varem kohanud. Selleks ajaks olin ma ennast natuke harinud, et täiskasvanud kassi koju toomine ongi hoopis midagi muud, kui kutsika võtmine. Uue koduga kohanemine võtab aega. Nädalaid, isegi kuid. 

Järgmisel päeval ma ei torkinud teda. Viisin toidukausi kapi nurka, et ta saaks süüa, sest ta oli ju 24 tundi juba meil olnud ja polnud terakestki söönud. Kausi sõi tühjaks ja pool järgmisestki kausist. Aga vett ei joonud. Õhtul, kui ma end magama sättisin siis tuli päris kiiresti peidukast välja ja kukkus jutustama. Andis märku, et ta tahaks köögis ja esikus ringi vaadata ja ma peaks talle elamist tutvustama. Käisime ringi. Iga korraga julges aina kaugemale tulla. Lõpuks käis isegi lastetoas kapi otsas kolistamas. Hommikul nägin, et oli öösel köögis joomas käinud ja eriliselt rõõmustasin selle üle, et ta oskas ka liivakasti kasutada. Tundus, et kohanemine käis ruttu ja Mitsi tundis end meiega hästi.  

Pisut selline tunne, nagu oleks beebi saanud. Magamata ööd, mure, et kuidas tal ikka läheb, kas kõht on täis ja potil käib. Ma rõhutan, et see, mida kirjutasin on üsna ideaalne kohanemine. Kassi varjupaigast võttes tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks. Mina olin valmis ka selleks, et ta minu uut ja übercooli käimlat üldse omaks ei tunnista ja leiab, et minu voodi või muu koht on asjal käimiseks palju meeldivam paik. Olin valmis ka selleks, et ta ennast peidab palju kauem, nädala vähemalt. See, et ta juba teisel ööl minu kõrval voodis magas hommikuni, oli meeldiv üllatus. Kolmanda päeva hommikul käis juba kodus ringi nagu õige kass kunagi. Aga eks ma kirjutan kindlasti veel seiklustest ja olge valmis kassipildiuputuseks. 

P.S. Enne kui paanika lahti läheb, siis ei, ma ei hoidnud puuri autoistmel vaid ta oli ilusti põrandal kindlalt paigal, nii et sõidu ajal ei liikunud puur kuhugi vaid oli kindlalt fikseeritud.