"Väike nurgapood"

"The Corner Shop in Cocleberry Bay"

Nicola May

Tõlkinud Raili Puskar

Toimetanud Tiiu Taal

Kirjastus Pegasus, 2020

318lk

Rosa saab ootamatult salapäraselt heategijalt päranduseks unisest mereäärses linnakeses aastaid tühjalt seisnud väikese nurgapoe. Kuna elu Londonis talle midagi ei paku, siis otsustabki neiu minna ja vaadata, mis teda koha peal ees ootab ning välja selgitada, kes oli pärandi taga ning miks. Noort naist ootavad ees põnevad sekeldused uudishimulike linnaelanike, seksikate torumeeste, šarmantsete ajakirjanike, heasoovlike nõidadega. 

Nii, see oli nüüd see viisakas osa. Kui on soov raamatut lugeda, siis palun siit edasi enam mitte lugeda, sest hakkan kohe hirmsal kombel spoilerdama, nii otse kui ülekantud tähenduses.

Sõnaga, peategelane on kahekümneviie aastane lastekodus üles kasvanud neiu, kes ei suuda ühtegi töökohta hoida, kelle haridustee on poolik, kes elab tasuta mingi mehe juures, kellele ta küll peaks üüri maksma, aga kuna tal pigem tööd ei ole ja mees on niigi juba heal järjel tunnustatud ragbimängija, siis laseb tal seal olla, eriti kui tütarlaps talle aegajalt ka minetti teeb (sõna "suuseks" oli kahekümnenda leheküljeni jõudes mainitud juba kaks korda ja need ei jäänud viimasteks). Lisaks on ta talumatult ebaviisakas absoluutselt kõigiga, keda kohtab, alates võhivõõrastest, kuni naabriteni välja. Oi, ja kas ma juba mainisin tema juhusuhteid, alkoholilembust ning kleptomaaniat? Aga see kõik on ju ometi vabandatav, sest tema ema oli alkohoolik, kellelt laps ära võeti ning ta pidi kasvama lastekodus, sest paar, kes teda lapsendada soovis, paraku ei saanud seda siiski teha, kuna üks kaasadest jäi rängalt haigeks. Nüüd, see tütarlaps saab päranduseks kakstuhat naela ja kaupluse, mille juurde kuulvad ka eluruumid. Ta kepsleb oma ärandatud koeraga kohale ja üleöö on ta muutunud naine, kes on ühekorraga äärmiselt viisakas, kõrge moraaliga, vastutustundlik ja sõbralik. Ta õhkab uhkusest, sest ta saab ISE hakkama kaupluse ja eluruumide koristamise ja kujundamisega. Tuletan korraks meelde, et raha selleks sai ta salapäraselt heategijalt. Lisaks, see tema imeline ragbimängijast "sõber" tuleb kohale, toob talle eluks hädavajalikud potid-pannid, nõud, madratsi, kingib talle sünnipäevaks plasmateleri, juhendab teda igal sammul, mida ta peab tegema (helista torumehele, helista elektrifirmasse, sõlmi kindlustus, tee reklaami jne). Ja otseloomulikult, kuna ta on nüüd nii armastusväärne ja heatahtlik, siis kõik linnakese elanikud pakuvad talle tööd, tasuta teenuseid, oma igavest sõprust ja mida kõike veel. Ma lihtsalt tahaks teada, et mis osa sellest oli see, kus ta ISE kõigega hakkama sai? Valis paar telefoninumbrit? Pesi aknad ära? Tellis internetist nänni? 

Mis on selle loo moraal? Et käitu nagu ärahellitatud jõmpsikas, vabanda seda oma keerulise minevikuga ja oota, kui õnn sulle sülle kukub ning mõni mees tuleb ja su päästab?

Ja sellel jural oli Good Readsis üle nelja punkti! Mille eest?