"The 5 Love Languages. What Happens to Love After the Wedding?"
Gary Chapman
Tõlkinud Tiia Müller
Toimetanud Eve Võsu
Kirjastus Pilgrim, 2018
176 lk
Esimest korda puutusin ma armastuse viie keelega kokku umbes aasta pärast lahkuminekut ja siis oli see minu jaoks ahaa-kogemus. Sain aru, miks meie suhe ei toiminud - me lihtsalt rääkisime erinevates keeltes ja kuigi mõlemad püüdsid väga oma armastust väljendada, siis teine ei saanud sellest aru. Mees rääkis mulle hommikust õhtuni sellest, kui väga ta mind armastab ja kui ilus ma olen, kuidas ta hindab seda, mida ma kodu heaks teen ja kui hea ema ma olen. Ja kuigi seda kõike oli tore kuulda, siis minu jaoks see polnud mingi armastus. Sõnad on soe aur, mis ei maksa midagi, see tuli ja haihtus, puff! Mina näitasin oma armastust tegudega. Ma ostsin koju mehe lemmikroogasid, tegin kohvi nii nagu temale meeldis, ma hoolitsesin selle eest, et tal oleksid alati olemas puhtad ja triigitud riided, ma nägin vaeva, et tal oleks maksimaalselt mugav ning hea. Vastu ootasin ma ainult seda, et ta tahaks minuga koos aega veeta. Minuga jalutamas käia, minuga õhtust süüa, viiks mind teatrisse. Aga teda see ei huvitanud. Nii me siis armastasime kumbki omal moel ja täiesti mööda. Mõlemad tundsid, et tema küll armastab, aga vastu ei saa midagi. Vastastikust solvumist oli nii palju kogunenud, et päästa polnud enam midagi.
Raamatu autor toob välja lihtsa selgituse. Armumine lahtub kahe aastaga, kaovad roosad prillid ja väiksed veidrused, mis enne olid naljakad, hakkavad aina rohkem partneri juures häirima. Tundub, et armastus sai otsa. Ainult, et armastus ei ole tunne, vaid valik. Me saame valida, et armastame oma partnerit edasi ka siis, kui armumise tunne üle läheb. Ja et teadlikult ning süstemaatiliselt oma kaasat armastada, selleks peaks kindlaks tegema üksteise armastuse keele ning selles oma kallimaga suhtlema, et ta tunneks enda armastatuna.
Armastuse 5 keelt, kui lugejate seas on veel neid, kes pole kuulnud, on tunnustavad sõnad, kvaliteetaeg, teened, kingitused ja füüsiline lähedus. Loomulikult on neil kõigil oluline roll edukas suhtes, ei saa vist ühtegi täielikult välistada. Aga ometi on meil kõigil 1 või 2 armastuse murret, mis meid kõige enam puudutab. Hiljuti üks kommentaator kirjutas väga õige mõtte minu meelest, et ideaalses suhtes on kõik need 5 keelt esindatud, aga kui üks jääb puudu, siis just see omandab korraga kõige suurema kaalu. Tundub loogiline, me ju ikka tunneme puudust sellest, mida meil pole ja vahel võib juhtuda, et see üks asi, mis puudu, varjutab kõike muud head meie elus ja tundub, et see üks asi ei luba meil olla õnnelik.
Raamatust teadsin ma niisiis juba ammu, aga lugenud polnud. Mulle tundus mõttetu, sest mida ma ikka praegu loen, kui mul isegi suhet pole. Küll ma siis loen, kui ma mõne pahaaimamatu olen äratinistanud ja siis kukun muudkui tema armastuse keeles teda romantiseerima. Oma armastuse keelt ma tean niigi. Aga sõbranna väga kiitis, mitu korda soovitas mul seda lugeda, kui ma jälle ahastasin, et ma ei saa nendest meestest üldse aru. No ma siis lugesin. Pika hambaga.
Tugev vastumeelsus raamatu vastu tekkis mul raamatu 9. leheküljel. Tänusõna osas, kus autor kirjutab oma abikaasa kohta nii: "Kui kõik abielunaised armastaksid nii nagu tema, siis vaataksid mehed palju vähem teisi naisi." Kõik, siit edasi suhtusin ma loetusse eelarvamusega ja otsisin tekstist kinnitust sellele. Nagu te teate - mida otsid, seda leiad. Et siis, sisuliselt ütleb autor, et kui mehed vaatavad oma naise kõrvalt teisi naisi, siis põhjus on selles, et nende meeste naised ei armasta oma mehi piisavalt hästi. Ühe lausega pani autor kogu vastutuse suhte õnnestumise eest naise õlgadele. Ülejäänud tekst loomulikult tõestas mulle seda. Põhiliselt olid tema klientideks naised ja ta andis neile nõu, kuidas armastust suhtes taaselustada. Mehed olid need, kes sellelt koore riisusid ja pärast halasid, et nad olid nii lollid, et oma naise vajadusi kuulda ei võtnud ja naisest ilma jäid.
Raamatu ülesehitus ja stiil häirisid mind samuti. Lapsikud, naiivsed näited sellest kuidas armastust väljendada. Kui keegi, ka kõige siiramate ja ilusamate motiividega, läheneks mulle kirjeldatud viisil, siis mõjuks see vähemalt mulle eemaletõukavalt ja manipuleerivalt. Võimalik, et mingil tasandil häirisid mind ka rohked vihjed religioonile ja arhailisele peredünaamikale, kus mees on see, kes teenib raha ja naine istub kodus ja majandab. (Näiteks on seal ühe naise mõte oma abikaasa headest omadustest: "Mu mees on oma teenitud rahaga lahke ja ta lubab mul seda kasutada nii nagu ma seda heaks arvan". Ma saan aru, et mul on siin isiklik trauma, aga "oma teenitud raha" (?), kui naine ei saanudki tööl käia ja mis mõttes "lubab"?
Seega, paraku minu jaoks oli vist vale aeg lugeda. Oluliselt palju uut infot ma ei saanud, ainus asi, mille puhul ma tundsin, et see oli huvitav nüanss, oli kvaliteetaja ja kvaliteetsuhtluse selgitamine. Miks ma ei oota seda, et suhtlus peab olema üksteise kiitmine, ülistamine ja üksteisega nõustumine, vaid see, et avatakse end sügavamalt, ilmutatakse oma varjatut külge, räägitakse südamest südamesse. Paraku on osad inimesed orienteeritud lahenduse leidmisele, mitte kaaslase kuulamisele. Niisiis täiesti arusaadav, miks mind riivab see, kui mind ei kuulata tegelikult, kui ma tahan heietada, vaid kukutakse kohe mu muresid lahendama. Ma ei vaja seda. Ma olen juba suur tüdruk ja 10 aastat omapäi tegutsenud, ma oskan oma probleeme ise lahendada, mul pole vaja, et keegi mind päästab. Mul on vaja, et keegi mind ära kuulab.
Kommentaarid
Postita kommentaar