Karin kirjutas hiljuti toreda postituse sõpradest ja juttudest. Jõudis minust napilt ette, sest sama mõte mõlkus mulgi juba mõni aeg meeles. Aga ma kirjutan siiski natuke veel sellest.
Möödunud nädalal käisin kohtamas ühe mehega, ei see oli üks teine mees, mitte see ekreiit. Tunnikese jalutasime. Sain teda, kus ta töötab, milliste hobidega tegeleb, milline perekonna taust tal on, kus ta õppinud on, millest unistab, mis ta lemmik värv ja meelepärane muusika. Mees rääkis, ma kuulasin, küsisin suunavaid küsimusi ja jätsin vestlusesse pause, et tal oleks võimalus minult ka midagi uurida. Pärast kohtumist saatis mulle sõnumi, et tal oli väga tore ja ma meeldin talle väga. Küsisin, et mis talle minu juures siis meeldis. "Välimus, ja muidugi sa ise," vastas. Okei, no sellest, et välimus meeldis sain ma niigi aru sellest näljasest pilgust, millega mind jõllitati, aga mina ise? Kui ta paar päeva hiljem hakkas rääkima uuest kohtumisest, siis tekkis mul selle vastu tohutu tõrge. Miks ma lähen kohtuma, kuulan mingi jorsi juttu, kes minu vastu huvi ei ilmuta ja kes tõttöelda mulle väga muljet ei avaldanud ka? Vastasin siis, et ma ei usu, et ta minust väga huvitatud on, kuna ta minu käest midagi ei küsinud. Et tema huvi, mis on rajatud välimusele on kena, aga mulle sellest väga ei piisa. "Oi, ma arvasin, et sa oled lihtsalt tagasihoidlik ja sellepärast ei räägi. Tavaliselt naised ise räägivad, neilt ei pea midagi küsima, või sa räägidki ainult siis kui sult konkreetselt midagi küsitakse?"
Ma ei tea, ma nüüd enda meelest nii tagasihoidlik ka pole ja suu peale kukkunud. Sõbrannade ja naabrimeestega saab ikka lobisetud ja ei pea toimuma mingit ülekuulamisevormis suhtlust. Samas, uue inimesega tutvudes ma ootan, et ta mult küsib asju, mida ta teada tahab. Sest ma võin näiteks väsimatult rääkida viimasest raamatuelamusest, oma kassi uutest kommetest, trennist, oma lastest, oma unistustest ja lootustest. Aga kuidas ma tean, et teda üldse huvitab see, kui ta ei küsi? Kui ma küsin, et mida sa koolis õppisid/millise hariduse oled saanud ja teine mulle pikalt vastab, siis on ju elementaarne, et ta küsib, et mida mina olen õppinud ja millises koolis käinud. Või ei? Sest kui ta ei küsi, siis järelikult teda ei huvita ju. Ja mida ma siis tüütan inimest oma juttudega, kui tema tahab hoopis millestki muust rääkida? Endast näiteks.
Veel olen ma avastanud, et suur hulk mehi ei ootagi, et ta saaks naisega mingeid mõtteid põrgatada. Naine peab olema ilus vaadata ja mitte liiga opinionated. Võibolla mulle on kuidagi halvasti sattunud, aga konkreetselt mäletan oma elus hetki, kus meesterahvas on mulle öelnud, et vau, ma poleks uskunudki, et sina nii sügav olla võid. Ka on juhtunud, et mulle pannakse käsi suu peale, et ära praegu räägi, sest mul läheb muidu oma mõte kaduma. Noh, ma siis ei räägi, mis ma siin ikka hakkan. Aga kui küsitakse ja tekib vestlus, siis üldiselt ei pea minust sõnu tangidega välja vedama.
Või kuidas teiega on?
Kommentaarid
Postita kommentaar