Avastasin hiljuti uue asja, mis mind hullukanti ärritab. Räägin mina mehega juttu, mainin muuseas, et lähen pärast tööd trenni. Ja tema vastab mulle: "Tubli!" Okei. Ühe korra ma lasen tal olla. Aga siis hakkab iga asja peale neid tublisid tulema. Tubli, et ma raamatut lugesin; tubli, et ma süüa tegin; tubli, et ma aknaid pesin; tubli, et ma auto hooldusesse viisin, ja tubli, et ma roolis sõnumeid ei saada.
Kui ma laps olin, siis mulle meeldis väga, kui mind tubliks kutsuti. Eriti eredalt on meeles, kui õpetaja mõnele esitatud tööle hinde kõrvale veel "Tubli!" kirjutas, hoogsa hüüumärgiga lõpus. Siis oli kohe eriliselt tubli ja uhke tunne. Oma lastele ütlen ma ka vahel tubli, kui nad on ennast ületanud ja teinud midagi, mida ma ootuspäraseks ei pea. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem asendan sõna "tubli" sõnaga "uhke" - "olen su üle uhke".
Sõbrannadega me ka jagame omavahel kordaminekuid ja edusamme. Julgustame üksteist ja kiidame. Aga millegipärast me ei kasuta omavahel suheldes sõna "tubli". Kasutame sõnu "Nii äge!", "Oh, kui lahe!", "Ülivinge!", "Vau, nii tore uudis!"
Mulle tundub, et sõnal "tubli" on parim enne tähtaeg. Jah, sa võid seda hiljem ka tarvitada, aga see pole enam see, see ei mõju enam nii nagu peaks.
Kui mulle öeldakse, et ma olen tubli, siis see millegipärast ärritab ja solvab. Paneb mind end infantiilsena tundma. Eriti kui veel mingite lamedate asjade peale seda öeldakse. Mis mõttes ma olin tubli, kui ma tegin täiesti tavalisi asju, mida ma nagunii peaksin tegema? Või tahad sa mind kiita selle eest, et ma seeliku õiget pidi selga panin ja hommikul ilma meeldetuletuseta hambad ära pesin?
Otsustasin, et edaspidi hakkan ma neile sama ütlema. Ma tahan kohe näha, mis juhtuma hakkab.
Kommentaarid
Postita kommentaar