"Vestlused Priiduga. Lahutus."

"Vestlused Priiduga. Lahutus"

Heidit Kaio

Toimetanud Tiina Väljaste

Kirjastus Pilgrim, 2021 

182lk

Heidit kirjeldab oma lahutuse lugu. Aga mitte ainult. Ta räägib ka väga avameelselt sellest, kuidas ta abielus olles end tundis ja kuidas kõik vaikselt selle poole liikus, et ühel päeval otsustati lahku minna. Nagu ta väga õigesti märgib, siis väga harva on see otsus äkiline ja ootamatu, tavaliselt hakkab käärima või lagunema juba palju-palju varem. Lisaks enda lahutusloole jagab ta ka teiste lugusid. Mõni karmim, teine pehmem. 

Mulle meeldis see, kuidas autor analüüsib ja peegeldab. Minu enda lahutusest on peaaegu 10 aastat möödas. Lahku läksime juba varem ja lahku kasvama hakkasime aastaid enne. Ja ikkagi, kui see kõik juhtus, siis oli nii palju emotsioone. Kuigi see pole asi, millele ma täna enam väga palju mõtleks, ka raamatut lugedes tundsin, et see kõik ei puuduta mind enam, siis huvitav oli ikkagi näha seda, kui palju on erinevate lahutuste ja lahkuminekute puhul ühiseid jooni. Näiteks meeldis mulle see, kui alandlikult Heidit oma mehele lahkumineku soovist rääkis. Kuidas ta oskas ette näha, et kui ta lihtsalt prauhti välja sülitab oma esimese emotsiooni, siis kuidas see lõhub teise poole enesehinnangut ja külvab kõvasti meelepahaseemneid tulevikuks. Tundsin selles ära enda ja oma eksi mustri. Me pole vist tänini jõudnud ühisele arusaamisele, kumb ikkagi siis suhte lõpetas. Mõlemad ju tahaks tunda, et tema oli see, kes otsustas, mitte olla see, kes maha jäeti. Aga tõde on ikkagi hall ja kusagil seal vahepeal. Fakt on see, et mees pettis, teadlikult, teades, et ma andeks ei anna. Aga ta palus ikkagi võimalust. Ja ma andsin. Oli hetki, kus tema tahtis uuesti koos olla, ja oli neid, kus mina palusin, et ta mind rahule jätaks. Kui me oleks suutnud maha istuda ja koos võtta vastu otsuse, et tore oli aga nüüd aitab, siis oleks ilmselt mõlemal jäänud parem tunne sisse. Aga nii... no jah. On mis on. 

Veel nõustun sellega, et esimesed kaks aastat on kõige raskem. Mäletan väga selgelt seda, kuidas ma puhtalt tahtejõul ja kohusetundest edasi elasin. Ma sain aru, et ühel päeval on kõik parem, ma uskusin ja lootsin, et tunneli lõpus on valgus, kuigi mitte miski mu elus ei vihjanud sellele, et see seal päriselt ka on. Aga oli. Pärast seda on üllatavalt lihtne. 

Ma arvan, et sellest raamatust saavad kõige rohkem kasu need, kes on oma suhtes jõudnud puntrasse ja mõtlevad lahutusele. See raamat annab vastuseid ja mõtteainet, mida kaaluda enne, kui otsus langetada. Kui otsus on juba langetatud, siis on sellest raamatust samuti palju abi, sest see lohutab, kui näed, et teised on sellest kõige mustemast august ilusti välja tulnud ja ilmestab, et kõik tunded, mis peal käivad, on täiesti loomulikud ja normaalsed ja et ühel päeval saab sellest kõigest üle. Ma arvan, et kuigi see mõjub ehk puhuti liiga avameelsena, siis seda on vaja, sest minul oleks küll omal ajal sellisest raamatust palju kasu olnud. Nagu Heidit mitmel korral mainib, ega head kriisi ei tasu raisku lasta, ja oma kriisist on ta tõesti suurepärase õppematerjali välja võlunud. 

Ühte asja ma soovin siiski raamatu puhul ette heita. Ma olen täie arusaamise juures, et see on äärmiselt väiklane ja triviaalne märkus, aga ma ikkagi mainin. Kaanekujundus. On minu meelest lihtsalt kohutav. Palun vabandust, kui ma sellega kedagi solvan, ma olen kindel, et selle kujunduse taga on kindlasti mingi lugu, miks just selline sai valitud ja võib-olla ma ei ütleks midagi, kui ma selle looga tuttav oleks, aga ma pole. Mõistan täiesti ka seda, et kaane järgi sisu ei saa hinnata ja olen ju ise korduvalt õiendanud sel teemal, et ilusa kujunduse pärast võetud romaan osutus täiesti sisutühjaks. Aga ikkagi. Andke andeks, aga ei kutsu see kaas.