"Igatsus"

"Igatsus"

Siiri Julge

Toimetanud Maarja Ojamaa

Kirjastus Eesti Raamat, 2022

220 lk

Äsja ülikooli lõpetanud Karolin saab tööpakkumise Hiiumaa raamatukokku. Kuna Tallinna lärm ja melu on teda väsitanud ning pikaajaline suhe on hiljuti lõppenud, siis tundub see võimalus lausa enneolematu vedamisena. Pikalt kaalumata võtab ta pakkumise vastu ja seab end saarel sisse. Väikses linnakeses end mugavalt tundes, saab ta sõbraks kolleegidega ja naudib esimesi samme iseseisva täiskasvanuna. Lisarõõmu toob talle tema uus tuttav Erik, kellel on lummavad sügavad silmad ja kellega Karolin tunneb end turvalise ning hoituna. Ainult, et Karolin ei tea, et tema uus sõber varjab sünget saladust. Saladust, mis võib neiule elu maksma minna. 

Kerge suvine põnevik. Lihtsalt jälgitav süžee ja mitte liiga palju tegelasi, kes omavahel segi läheks. Tore näha, et kohalikud autorid viljelevad agaralt krimižanrit. 

Ühest küljest autori stiil meeldis mulle, ta kirjutas selgelt ja ühesuunaliselt. Aga kahjuks ei olnud tema karakterid meeldivad ega stabiilsed. Ma ei tea, ehk oli see taotluslik, aga peategelanna ärritas mind eriliselt. Samas, tegemist oli ju noore inimesega, võib-olla oli see teadlik, et ta iga viie minuti tagant meelt ühest äärmusest teise muutis. Alles oli ta sillas sellest, et kool on lõpuks läbi ja ei pea enam tuimalt õppima, ja samas tunneb ta tohutut kurbust sellest, et kool on juba läbi ja tal pole edasisi plaane, oleks ikkagi mõnus, kui saaks veel vähemalt paar aastat õppida. 🤨 Just arutleb pikalt-laialt selle üle, kui väga ta oma sõbrannast puudust tunneb ja kui see siis külla tuleb, hädaldab, et küll on ikka isekas, tuleb siia ja ma pean tema meelt lahutama. 🤔 Keset raamatut saame teada, et peategelane on kunagi maalimisega tegelenud, aga ta ei mõtle sellele viimasel ajal üldse, kui kohe kutsub tema uus tuttav ta endaga kaasa koos maalima. Kuidas ta teadis kutsuda, kui tegelane ise polnud maalimisest rääkinud ega sellele isegi mõelnud mitte? Ühesõnaga, sellised asjad ja neid oli palju.

Ma tean, et ma ei tohiks kohalikke kirjanikke üldse arvustada, sest see pole veel kordagi hästi lõppenud, aga ausalt öeldes kiirustades ja ülejala kirjutamise mulje jättis. Ma arvan, et põhi on hea, teostus vajaks veidi lihvimist. Selliste teoste puhul tekib mul paratamatult küsimus, et millist rolli mängis toimetaja. Parandage mind, kui ma olen valesti aru saanud, aga kas see pole mitte toimetaja töö, märgata selliseid ebakõlasid ja pöörata autori tähelepanu sellele, et kui lõpuks raamat trükki läheb, siis lugeja saab lugeda tervikteost, mitte pooleliolevat projekti? Ja ma ei räägi siin ju praegu ühest või kahest möödapanekust, mida ikka sisse lipsab, ma räägin sellest, et suur osa raamatust jättis pooliku ja lõpetamata mulje.