"Mida siit näha võib"

"Was man von hier aus sehen kann"

Mariana Leky

Tõlkinud Katrin Kaugver 

Toimetanud Anne Arold

Kirjastus Varrak, 2022

262lk

Luise, kes raamatu algul on 10-aastane tüdruk ja lõpus 35-aastane naine jutustab tagasivaates oma kasvamise loo. Selles loos on suur osa inimestel, kes Luise elus toetavat ja taustarolli mängivad. Elu on täpselt nii maagiline, kui eriliseks me selle enda jaoks loome. 

Oma toonilt meenutas "Mida siit näha võib" "Õhtute ängi" ja "Ja tee lõpus on ookeani", selline rabedalt habras ja kus piir reaalsuse ja fantaasia vahel on puhuti raskesti tajutav. Inimesed on ju nii õrnad tegelikult. Öeldakse küll, et mis ei tapa teeb tugevaks, aga see on ainult poolik tõde. Kui palju on meie seas inimesi, kes küll elavad, aga seestpoolt on ammu surnud. Midagi nii jubedat on nendega kunagi juhtunud või tehtud, millest ei saa tugevamaks, aga ära ka ei sure. Nii nad eksisteerivadki, kuidagi, ei nii ega naa, kusagil vahepeal. Kui ma veel usus aktiivne olin, mõtlesin sageli selle piiblisalmi peale, et "teile ei anta rohkem kannatusi, kui te taluda suudate". Mõtlesin, et see ei ole ju tõsi. Nii paljud inimesed taluvad tohutult rohkem kannatusi, kui nad taluda suudaks, ilma mingi väljapääsuta. Jah, nad ei sure ära, aga mis elu see on? 

Sellised poolelavad ongi selle raamatu tegelased, vähemalt minu silmis. Nad kõik kuidagi on ja püüavad hakkama saada, aga samas on nad pidevalt nagu pausil, kartes teha järsumaid liigutusi, sügavamaid hingetõmbeid, julgemaid samme, sest äkki siis see teibi ja liimiga koos seisev elu laguneb laiali, ja mis siis jääb? 

Sisse jättis see lugu imeliku tunde. Täpsemalt ei oskagi seletada. Omamoodi oli huvitav ja hea, õrn ja helge, samas aga kuidagi poolik ja trööstitu. Selline tunne, et see raamat jättis minusse suurema tühjuse kui lisaväärtust andis. Pigem röövis kui rikastas. Kas see on loogiline?

""Selma, see ei ole nüüd küll põhjus, et jälle suitsetama hakata," ütles optik, ja teadis juba veerand sekundit pärast seda, kui see lause oli ta hüljanud, et see oli üle hulga aja kõige tobedam lause, ja seda ajal, mis polnud just kitsi tobedate lausete poolest. See lause oli tobedam kui lause väidetava aja kohta, mis väidetavalt kõik haavad parandab, tobedam kui lause jumala kavatsuste väidetavast ettearvamatusest."

***

""Selleks ei pea ju inimest tundma, et teda armastada," ütles Elsbeth."

***

"Me võisime armastusega teha mida tahes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud."

***

"Ehkki see polnud anatoomiliselt võimalik, üritasin ma armastust millekski muuks ümber muuda, vähemasti hoomatavaks ja käepärasemaks armastuseks, see oli samuti vaevanõudev, aga kuna ma ei näinud Frederikku ega rääkinud temaga kordagi, võisin aja jooksul hakata hoomatavust endale ette kujutama."

***

"See ei puutunud muidugi üldse asjasse. Inimesed, keda me ei näe, saavad iseäranis hästi ringi sagida elus, mis toimub neist kaugel eemal, ja tekitada seal korralagedust, nagu vaimud, kes nähtamatutena väärtasju maha kukutavad."