"Fendre l'armure. Le Filettante"
Anna Gavalda
Tõlkijad Maria Esko, Ulla Kihva, Mariliin Vassenin
Toimetaja René Tendermann
Rahva Raamat Kirjastus, 2021
220 lk
Seitse lühilugu tänapäeva rüütlitest, kes on endale turvised selga ajanud ja kinnitavad endile, et turvised on selleks, et nad haiget ei saaks, et nende õrn, hell. pehme süda ei peaks valu kannatama ja keegi ei pääseks sellele ligi, seda torkama, seda haavama. Vaatamata sellele, et elu raudse rüüga on tülikas, koormav ja ebamugav, pole need inimesed kärmed sellest kostüümist loobuma. Mitte alati pole turvis selleks ümber, et teised sisse ei pääseks, mõnel juhul on see selleks, et valu välja ei voolaks, kuna valust on saanud selle all kannataja identiteet ja mugavustsoon.
Kuid vahel harva juhtub, et nende ellu satub keegi, kes sellest hoolega läikima löödud ja hirmuäratavast kaitsekilbist leiab ühe mõra ning lipsab siiski ligi ja tõestab, et end kaitstes, on kandja jäänud ilma ka teiste hoolest, kiindumusest, inimlikust soojusest ja sõprusest. Mõnikord piisab sellest mõrast, et kogu turvis kasutuks osutuks ning see tasahaaval seljast võetakse ning kapinurka jäetakse, aga teinekord tähendab see ainult seda, et mõra veel kindlamini kinni lapitakse, et keegi ometi lähemale ei pääseks ja turvisekandja saaks oma valu kinni hoida, mis muidu mõrade vahelt välja immitseks.
Anna Gavalda paneb oma lugudega küsima, et millist turvist mina kannan. Kas sellist, mis kubiseb pragudest või on kindel ning purunematu, ja kas kannan seda hirmust haiget saada või kartusest end kaotada? Aga mis juhtuks siis, kui me lubaks endal natuke mureneda, mis siis kui valu asemel ootab meid midagi muinasjutulist ja kaunist?
Kommentaarid
Postita kommentaar