Sõbrannaga rääkisime ajust. Ta läks hiljuti uude töökohta ja töö iseloom on küll talle tuttav, selle pärast ta sinna kandideeris ja sinna võetigi, aga nüansid on sellevõrra spetsiifilised, et eelneva infoga on tal keeruline seoseid luua, sest need sisuliselt puuduvad. Vanad infokillud, tähendab. Ehk siis sisuliselt tuleb ta nö rääkima ja käima õppida. Mis on, olgem nõus, ühest küljest jube äge, aga teisalt üsna koormav ka.
Mäletan, et ma olin vist umbes 38aastane, kui tundsin esimest korda elus, et mu õppimisvõimel on müür ees. Ma ei mäleta enam, mis asi see oli, mida ma õppima pidin, aga tajusin väga selgelt, et kuigi ma pingutan täiest väest, mul on soov õppida ja justkui eeldused selleks, siis uus info lihtsalt ei talletunud. Ehk ta oleks millalgi talletunud, kui ma oleks selle teemaga piisavalt tegelenud, aga ju see oli miski, mida ma tegin lihtsalt enda lõbuks, mitte ellu jäämise eesmärgil ja kuna selle tegemine ei toonud mulle kiiret rahulolutunnet ega näinud ma tol hetkel, kuidas ta oleks mind tulevikus teeninud, siis sinna see asi jäi. Nagu öeldud, täna ma isegi ei mäleta, milles kühvel seisis.
Minu õde, kes on minust 7 aastat noorem, hõiskas kõrval, et tema tunneb, et tema ajul pole piire ja ta võib õppida mida iganes ning ta aju võimekus lööb teda ennastki pahviks. Tegi kadedaks küll.
Sõbrannaga eile seda teemat arutades jõudsime me aga ka ühisele arvamusele (rõhutan, et arvamus, mitte teaduslikult põhjendatud hüpotees, lihtsalt kaks emmet omavahel andmeid võrdlemas ja analüüsimas), et asi ei pruugi olla üldse selles, et vanusega aju võimekus taanduks, või et minu õel on kvaliteetsem aju, vaid asi on selles, et minu õel, erinevalt minust ja sõbrannast, pole lapsi. Ja ei, see pole see koht, et sünnituse käigus pressisime koos titega mõned ajurakud ka välja vms, vaid selles, et emana ei keskendu sa mis tahes projektile samasuguse mahuga, kui enne emadust. Sest emana, olenemata sellest, kas laps on su kõrval või hoius, on nad väiksed või vähem väiksed, siis kusagil kõigi muude kohustuste taustal, jooksevad sul vaikimisi programmid, mida sa enam iialgi välja ei lülita. Ütleme, mina siin kirjutan seda blogipostitust, mõtlen sellele, et komad saaks õigetesse kohtadesse, mõtlen, kas ma suudan enda mõtteid lugejani tuua loogiliselt ja üheselt mõistetavalt, mõtlen, kas ma peaks endale tegema veel ühe tassi kohvi, mõtlen sellele imelikule häälele, mis mu auto rataste juurest hommikul kostis, mõtlen sellele palju mul on raha pangakontol järgmise palgapäevani, mõtlen sellele, kas mul on pissihäda või olen lihtsalt ärevil või on mul hoopis põiepõletikusümptomid, mõtlen sellele, kas mu lapsed jõudsid õigeks ajaks kooli, kas neil on kõik vajalikud asjad koolikotis olemas, meenub kuidas ma üks kord kaheksandas klassis keemiaõpetajale spikerdamisega vahele jäin, kas mu poisid ka spikerdavad koolis, ja kui, siis kas edukamalt või edutumalt kui mina, kas neil on piisavalt soojad riided seljas, kui õues peaks vihma sadama hakkama, kas neil on koju tulles külmkapis midagi süüa, kas külmkapis on midagi õhtuks süüa, või kas ma peaks pärast tööd poes käima, mis seal külmkapis on, millisesse poodi ma lähen, mõtlen, kas ma ikka vastasin sõbranna eilsele sõnumile, millal mul järgmine juuksuriaeg on, kas ma kastsin selle lille, kas ma peaks selle teise lille püüdma ümber istutama, või viskan lihtsalt minema, mõtlen et peaks õhtul trenni minema, mis lihasgruppi ma täna treenin, mida ma viimati treenisin, millal ma järgmine kord minna saan ja mida ma siis treeniks, millised on selle lihasgrupi treenimise joaks kõige mugavam trenniriietus, kas mul on need pestud, kas ma jõuaks need täna õhtul pesta, et homme kaasa pakkida, kas ma kliendile saatsin meili, kas selles meilis olid kõik komad õigetes kohtades, ja miks ma ei saa üle tundest, et ma olen midagi olulist unustanud ja kahe silma vahele jätnud. Tõstke käsi, kes ennast selles kirjelduses ära tundis. Noh, ja nüüd kujutage ette, et te peate selle kõige juures veel täiesti uut infot vastu võtma, mis pole üldsegi seotud ühegi varasema mälestusega teie eelnevast era- või tööelust.
Ja siis õhtul istusin ja vaatasin "Elvise" filmi. Ei vaadanud pikalt, polnud selle filmi vaatamise tuju. Aga piisas viiest minutist, et režissööri käekiri eksimatult ära tunda. Olin oma aju üle uhke. Olgu selle uue infoga kuidas on, aga vähemalt olemasoleva seast leian veel asju üles. Järgmisel hommikul olin veelgi uhkem. Mul oli idee, kuidas teha üht videoklippi. Väga selge visioon. Aga mul puudusid algandmed. Ärkamisest kuni kontorisse jõudmiseni olin suutnud algandmed tänu oma imelisele ajule ja tänu Google abile tekitada. Kusagil mingid seosed olid ja sellest piisas, et kõik pusletükid kokku klapitada. Tahtsin sellest kõigest kohe ka sõbrannale jutustada, aga mõtlesin, et tal niigi palju tööd, küllap ta kunagi siit blogist loeb, kui tal parasjagu jõudehetk ja tahab lasta ajul puhata.
Kommentaarid
Postita kommentaar