"High Fidelity"
Nick Hornby
Tõlkinud Triin Tael
Toimetanud Kirsti Sinissaar
Kirjastus Varrak, 2001
248lk
"Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid - sõna otseses mõttes tuhandeid - laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu."
***
Rob Fleming on kolmekümnekuue aastane mees, kes omab vinüülplaadikauplust, millel ei lähe kuigi hästi. Kui päris aus olla, siis ei lähe tal üldse elus kuigi hästi. Ta koostab edetabeleid parimatest muusikapaladest, parimatest filmidest, suurimatest südamevaludest. Kui ta viimane elukaaslane, Laura, ta maha jätab ja naabrimehega kokku kolib, on Rob nukker, aga ütleb, et see pole isegi kõige suurem südamevalu, top 5 hulka ei pääseks. Üks ühe haaval lahkab ta oma lahkuminekuid, nägemata enda rolli selles, tundes end ohvrina, kellele halvad asjad juhtuvad, kes mängib peaosa teiste inimeste eludes, aga mitte tingimata enda omas.
Hornby karakterid on - kuidas nüüd viisakalt väljendada - luuserid. Nad on kõrge visiooni ja mõttelennuga, aga midagi jääb neis puudu, et oma unistused ellu viia. Kui midagi, siis pigem teevad nad kõik endast sõltuva selleks, et oma unistuste täitumist vältida. Mulle meeldib, kuidas autor oskab lahata inimeste mõttekäike, kuidas me ikkagi oleme emotsionaalsed olendid ja kuigi pealtnäha üks või teine asi, tegu või sõna, meist mööda ja üle libiseb, siis ei tähenda, et see bumerangina mõned päevad hiljem tagasi ei põrutaks ja elu talumatult ebamugavaks ei muudaks. Kuidas hirm mitte midagi teha on kergemini seeditav, kui hirm midagi teha ja põruda. Ja selle hirmuga suudab ju igaüks meist väiksemal või suuremal määral samastuda. See vast ongi Hornby fenomen. Ta kirjutab tavalistest inimestest, tavalistele inimestele, ilma üleliigse glamuuri ja tulevärgita, kirjutab soojalt ja läbi pehme huumori, mitte naerdes oma karakterite üle, vaid naerdes, eneseirooniliselt, nendega koos.
***
"Vaadake, mis kõik võib meestel untsu minna. Kõigepealt probleem "mitte midagi ei juhtu" või probleem "liiga palju juhtub liiga kiiresti" või probleem "hale longuvajumine pärast paljutõotavat algust"; siis on veel probleem "suurus pole tähtis, välja arvatud minu puhul" või probleem "ma ei viinud teda tippu"... ja mille üle naistel on muretseda? Peotäis tselluliiti? Meil sama lugu. Kihvatus "huvitav, mis kohale ma tema edetabelis jään"? Samad sõnad."
Kommentaarid
Postita kommentaar