"Loovusest ja logelemisest"

"Loovusest ja logelemisest"

Jaan Aru

Toimetaja Sirje Nilbe

Kujundaja Martin Veisman

Argo Kirjastus, 2022

288lk

Jaan Aru kirjutab sellest, kuidas areneb loovus, millest see sõltub, mis seda pidurdab ja kuidas seda ergutada. Väga palju juttu teeb ta nutiseadmete pärssivast mõjust noortele, ja mitte enam nii noortele, ajudele. Raamatu teises pooles kirjeldab ta seda, kuidas logelemine, unelemine, uni ja jõudeolek võivad kaasa aidata probleemide lahenduseni jõudmisele. Oma raamatus jagab ta lahkelt nippe ja juhendeid, kuidas enda ja oma laste ajusid stimuleerida. Lohutab lugejaid, et andekus ja geniaalsus on suuresti arendatavad omadused ja pigem raske töö ja järjekindluse tulemus, mitte mingi seletamatu miski, mis mõnel on geneetiliselt kaasa antud ja teisel mitte.

Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Või, teate, ei. See pole õige sõna. Lugemine tekitas tunde, et ma tahaks neil teemadel Jaaniga maha istuda ja arutleda. Vaielda, küsida, et mida ta ikka selle all mõtles, ja tuua näiteid, mis tema arvamusega lahknevad. Lugemise edenedes sain ma osadele oma küsimustele vastused, aga nende asemel tekkisid uued, vastuseta küsimused ja mõtted.

Ja see, mu armsad, on minu meelest suurepärase raamatu tunnus. Et ta ärgitab mõtlema, arutlema, analüüsima ja tekitab isu veel teadmisi omandada.

Näiteks tahtsin ma jubedalt vaielda teemal, et lastele või noortele ei peaks nutiseadmeid kätte andma, kuna nii ei kasuta noored oma aju vaid lasevad nutiseadmel enda eest mõtteid mõelda. Jah, ma olen nõus sellega, et ega nutiseadmete arutu ja liialdatud kasutus ajule just ergutina ei mõju, aga ma ütleks, et päris nii must-valge see ka pole. Minu lapsed on üles kasvanud nutiseadmeid kasutades. Tõsi, mitte küll väga väiksest peale, esimesed nutitelefonid said nad ehk vanuses 10+. Aga ma näen seda, et nende kasutus on hoopis midagi muud, kui paljude keskealiste või vanema generatsiooni esindajatel. Ma ütleks, et mida noorem põlvkond, seda mõistlikumalt ja vastutustundlikumalt nad nutiseadmeid kasutavad. Oma ema põlvkonna pärast on mul palju piinlikum, sest kõik teavitused on maksimaalse helitugevuse peale seadistatud, iga kõll paneb neid kohe telefoni haarama, ka keset seltskondlikku vestlust või pidulikku õhtusööki, rääkimata sellest, et igasugust pahna kõigile kontaktidele hommikust õhtuni edasi saadetakse, et kas sa ikka nägid seda kassivideot, kas polnud naljakas. Ja nagu, ma ei julge öelda ka, et eriti polnud, sest ma olen seda juba 58 korda näinud, aga kui ma ütlen, et oli naljakas, sest ma olen viisakas, siis saadetakse mulle järgmise 24 tunni jooksul veel umbes 58 samasugust videot, mis tähendab, et ma lõpuks pean ikkagi olema ebaviisakas ja paluma, et mind ei spämmitaks. Ja okei, ütleme, et mu poeg ja poja pruut saadavad ka kassivideoid, aga ainult umbes kolm tükki nädalas, mis on ju täiesti mõistlik kogus kassivideoid. Õhtusöögid on meil meeldivad, telefonid on hääletul režiimil ja silma alt ära. Kui keegi, siis olen mina see, kes enne telefoni haarab kui need noored. Miks? Sest nutiseadme kasutamine on nende normaalsus. Nad on kasvanud üles neid kasutades ja nad kontrollivad rohkem seadet, kui seade kontrollib neid. Ja seda ma Jaanile öelda tahtsingi, et kuigi ma olen sinuga nõus, et ega liigne kasutus pole hea, siis anna aega ja vaata, mis juhtub kümne või 20 aasta pärast, kuidas siis on noored arenenud. Sest, nagu me kõik teame, me ise kasvasime üles kuuldes jutte, et mis sa vahid seda telekat, oma aju üldse ei kasuta või mis sa istud seal arvutis, oma aju üldse ei kasuta. Kakssada aastat tagasi räägiti sama juttu raamatute lugemise kohta, et aja raiskamine ja mõttetu meelelahutus. Tänapäeval peetakse raamatute lugemist intelligentsete inimeste tunnuseks. 

Paar mõtet võtan siit endaga kaasa ka. Näiteks see, et luues ei pea jääma ootama voogu (flow). Jah, kui see tuleb, siis on see imeline, lugu rullub iseenesest mu sees lahti ja mina pean vaid hoolitsema selle eest, et ma ta jõuaks üles kirjutada. Aga luua saab ka selleta. See nõuab rohkem keskendumist ja teadlikku pingutust, aga looming toimub siiski. Päris tihti juhtub ka seda, et pingutuse tagajärjel ilmutab end ka voog, mis muidu ehk poleks kohale tulnudki, kui ma ise poleks teda tagant utsitanud. Mina räägin siin küll praegu kirjutamisest, aga see põhimõte kehtib igasuguse loomingulise tegevuse kohta. Lihtsalt alusta ja tee. 

Teine mõte: kogu "Lego" tükke. Ehk kogu infot, killukesi. Kui mingi teema huvi pakub, siis otsi selle kohta võimalikult palju teavet. Mida rohkem tükke, seda kergem on neist midagi uut ja imelist luua. Mõnikord võib samadest tükkidest 50 erinevat lugu luua. Mul on seda pärsi palju olnud. Üks lühike vestlus sõbranna või pojaga ja ma leian sealt mitu blogipostituse seemet. Muidugi see eeldab, et on ka muid killukesi, et lugu voolaks, oleks loogiline ja seotud. Kui tükke on vähe, on ka lugu nurklik ja imelik. Neid lõpetamata juppe on mul mustandites omajagu. Mõni ootab juba mitu aastat, sest ma pole suutnud selle ümber mingit lugu punuda, aga ma tean, et need killud on väärtuslikud ja neist loobuda ei taha. 

Loovuse raamat meeldis mulle rohkem, kui tema esimene "Ajust ja arust", see oli sisukam, rohkem selgitusi ja põhjendusi. Üht ja teist võiks ette heita, aga need ilmselt minu enda isiklikud kiiksud, seetõttu, las need jäävad kirja panemata.