Lugesin üht blogi. Olen teda mõnda aega jälginud, midagi seal nagu on, aga samas, midagi nagu pole ka. Igatahes, jäin kuidagi lugema ja viskas ette autori lugusid, mis võivad, aga ei pruugi olla ilukirjanduslikud. Kuna lugusid lugesin läbisegi, mitte kronoloogilises järjestuses, siis tekkis mul üsna kiiresi eelarvamus inimese kohta, kes neid lugusid kirja on pannud. Ikka meil ju tekib peas blogijast mingi kuvand, nii nagu sinul, armas lugeja, on tekkinud minust.
Ütleme nii, et see pilt mis tekkis, pani mind mõtlema.
Mäletate kuidas mul eelmisel aastal eksmehe vend arvas, et oleks hea mõte mind endale armukeseks paluda, sest ta väidetavalt on kakskümmend aastat mind salaja ihaldanud? No vot, see blogija tuletas mulle meelde. Ja tuletas meelde, et see pole ju esimene kord. Ning usun, et lugejad teavad omast kogemusest, et neilegi või nemadki on mingit salajast ihalust aastaid, kümneid, oma südames kaasas kandnud.
Mulle tundub nüüd, et on vist kahte sorti inimesi. Ühed on need, kes hoiavad sellest armastusest aegade lõpuni kinni, sest üks kord midagi nad tundsid. Ja on teised, nagu mina, kes hakkavad pärast armuloo lõppu mõtlema, et kas see armastus üldse oli, või kujutasin ma seda endale ette.
Sõbrannadega just üks päev arutasime, et armastus on ainuke asi, mille lõppedes mõtled, et kas ta üldse oli. Oleme ju üles kasvanud muinasjutus, et kui armastus elu lõpuni ei kesta, siis järelikult polnud päris. Päris armastus on nendel, kes kohtusid noorena, läksid ühte ja surid paari päevase vahega hilises vanaduspõlves, seitse last ja kolmteist lapselast hiljem. Või no umbes midagi sellist. Aga kui oli armastus, mis kestis kümme aastat ja sai otsa, siis mõtled, et oli üldse või? Ma ise mõtlesin sama, kui lahutasin. Mõtlesin, et mehele läksin, sest arvasin, et suur kirg ja armastus. No ja kui paar aastat hiljem selgus, et suur kirg, mis oli, ühel poolel otsa sai, siis järgmised kümme aastat oli lihtsalt mugavussuhe. Loogiline, et pärast tunned, et ei olnud armastust ja kas teda üldse alguseski oli, või olid hormoonid.
Sellepärast mul ongi keeruline lõpuni mõista neid teisi, kes elus paar kord läbi võsa kellegi põlve nägid, seda mälestust endaga surivoodini kui sajandi armastuslugu kaasa veavad.
Võib-olla peaks armastuse lahti defineerima, aitaks selle olemasolu mõista. Nagu film, on ju. See saab ju ka kinos otsa. Mõnikord oled juba süžee selleks ajaks unustanud, kui parkimisplatsil autosse istud. Aga sa ei kahtle, et film oli ja sa seda kogesid. Filme ka erinevaid. On pikemaid, lühemaid, naljakaid, väsitavaid, traumaatilisi, nukraid, ilusaid ja hirmsaid. Mõnda ei taha kunagi uuesti näha, teist vaatad aastas korra üha üle. Mõni muudab su elu ja sa kannad seda endaga kaasas. Ja ometi, nad kõik ju lõppesid, nii head kui halvad. See, et hea film lõppes, ei muuda teda olematuks. Sa ei mõtle, et raiskasid aega. Sa ei mõtle, et kuna lõppes, siis oleks võinud üldse mitte vaadata. Aga miks siis armastusega nii ei võiks olla?
Sest teiste tunnetega ju on. Me ei kahtle, kas me olime vihased, kurvad, põlglikud, kadedad, õnnelikud, näljased. Olukord muutus. Aga see ei tähenda, et seda algset emotsiooni polnud. Iseasi, kas me seda mäletada tahame. Või kuidas. Ja võib-olla on pärast lõppu lihtsam valuga toime tulla, endale põhjendada, et seda polnudki, kui tunnistada, et see otsa sai. Ei tea, uus mõte minu jaoks siin praegu, pean seedima veidi.
P.S. Lepime kokku, et keegi siit nüüd midagi sellist välja ei loe, mida ma siia ei kirjutanud, eks.
Kommentaarid
Postita kommentaar