Lugesin Tavainimese blogist tema mõtisklusi seoses jõusaalis käimisega ja see kõnetas. Suur kommenteerija ma pole teiste blogides, aga oma blogis võin ju ühest oma lemmikteemast ikka natuke kirjutada.
Tahaks ma alustada sellega, et jõusaal ei ole hirmus koht, mida kartma peaks. Jõusaalis käivad siiski enamasti viisakad ja heatahtlikud inimesed, kes hoolivad enda ja teiste tervisest. Olen küll mõned korrad blogis kirjutanud sellest, kuidas keegi on midagi mölisema tulnud, aga arvestada tuleb ka sellega, et ma olen jõusaalis käinud umbes 9 aastat ja selle aja jooksul ikka juhtub, et keegi midagi ütleb. Kindlasti olen ise ka midagi kellelegi kobisenud. Vahepeal oli mul eriti selline loll komme, sest ma arvasin millegipärast, et mul on kohustus inimestele märku anda, kui nad endale treenides viga teevad. Päriselt arvan, et see võiks kõigi inimeste kohus olla, no vaikimisi, aga kuna ma üsna ruttu adusin, et on teatud inimesed, kes pigem teevad endale viga, kui lasevad mingil naisel endale öelda, kuidas midagi tegema peaks, siis otsustasin, et mul endal on parem olla, kui ma suu kinni hoian.
Muide, see on nüüd teemaväline remark, aga mul on netis surfates viimasel ajal ette visanud videoid, kus küsitakse vanemate inimeste käest, et mis nõu nad enda nooremale versioonile annaks. No umbes, et ära põe või reisi või tee seda ja teist rohkem/vähem. Iseenesest on need toredad soovitused, aga te muidu mäletate ennast, kui te olite 20aastane? Palju te kuulasite vanemate inimeste nõuandeid? Mh? Isiklikult mina küll ei kuulanud. Olin ise maailma targem. Nii et idee poolest on igasugused õpetussõnad kõik väga toredad, aga fakt on see, et kui inimene pole valmis nõu kuulama ega oma elus midagi muutma, siis on see kõik mõttetu pärlite sigade ette viskamine. Seega, kui keegi tahab endale jõusaalis viga teha, siis more power to him, küll ta ühel päeval aru saab.
Kevadel kirjutasin ma postituse sellest, mida keegi jõusaalis märkab. Vastukaja sellele postitusele pehmelt öeldes šokeeris mind. Vastukaja oli muuhulgas see, et "sellepärast ma ei lähegi jõusaali, sest kõik vahivad mind ja arvustavad". Eem... Esiteks, kedagi ei huvita. Nagu reaalselt. Nad võivad korra vaadata, aga kohe unustatakse ka. Jah, ma ka märkan inimesi, kes on kaheldava väärtusega riietuses kohale tulnud. Aga arvate, et ma kaks sekundit hiljem mäletan seda, et keegi oli poolpaljas või et tal oli nokamüts või kapuutsiga pusa? Kui talle meeldib, siis mis see minusse puutub? Mul endal on palav jõusaalis ja ma ei taha pusa kanda. Samas, ma olen oma keha osas ka ülikriitiline, mis tähendab, et ma ka väga paljalt ei käi enamasti. Aga kui sa lähed esimesel korral või käidki kaks-kolm korda kuus, siis sa ei tea ju kuidas sul mugav on, või on sul nagunii nii ebamugav, et see väike ebamugavus on üleüldise suure ebamugavuse foonil märkamatu.
Teiseks, aga miks te ei taha, et teid märgatakse? See palju arutatud artikkel (mida ma tunnistan, pole lugeda jõudnud viitsinud, sest ma umbes aiman, mis hala seal on) naistest, kes pärast x vanust nähtamatuks muutuvad justkui kinnitab, et inimestena me siiski vajame seda, et meid märgatakse, meid pannakse tähele. Olgugi, et ma end introverdina identifitseerin, siis mul on meeldiv, kui mind jõusaalis märgatakse. Kui treenerid, kes pole minu treenerid, ütlevad tere või kui mõni teine regulaarne jõusaali hunt sinuga paar sõna vahetab või sulle tunnustavalt naeratab, kui sind trennis näeb. See on ju umbes nagu suures firmas töötamine, et kui sa näed teise osakonna töölist, siis sa märkad teda. See annab ju mingi ühtekuuluvustunde, see julgustab, motiveerib, innustab. Ei? Olen mina imelik?
Kolmandaks, see võib mõnele uudisena tulla, aga suurem osa inimesi käib jõusaalis enda pärast. Nad tegelevad enda asjadega seal. Mõni tahab ilusamat keha, mõni tahab tugevamat keha, mõni käib koduste probleemide eest põgenemas, mõni käib seltskonna pärast, mõni käib, sest see on odavam kui teraapia, mõni käib, sest see on odavam kui baaris juua. See tähendab, et kedagi ei huvita, mis raskusega hantleid sa kasutad, mitu minutit jooksulindil jalutad, mitut jõumasinat nädalas kasutad jne.
Võimalik, et see kõik, mis ma kirjutasin on vale. Võib-olla on jõusaalis ka neid, kes käivadki seal selleks, et teisi vahtida ja neid arvustada ja siis perekooli foorumisse kirjutada "kas teil on ka nii". Ma võin rääkida igasuguseid toredaid lugusid, millega ma olen jõusaalis hakkama saanud, mis kindlasti mõne anonüümse käo sõrmed klaviatuuril sügelema ajaks. Olen ise ka silmi pööritanud. Aga suures plaanis, mis vahet sellel on? Inimesed ikka räägivad igasugu asju ja teised elavad edasi. Kas see on põhjus, miks midagi elus tegemata jätta?
Mul on oma keha suhtes kohutavad kompleksid. Nii suured, et ma käin saunas alati rätik ümber. Isegi siis, kui ma olen saunas ihuüksi. Olen ka mõelnud, kui kellegi pilk mu alasti kehal liiga kauaks peatub, et ei tea mida ta minust mõtleb ja kas tal on rõve. Aga kas ma sellepärast jätan minemata? Kas ma sellepärast ei pese end pärast trenni või ei lähe sauna, kui ma tahan ja mul on tuju? Ma elan ju oma elu. Seda ühte, mis mulle on antud. Ehk kõlan ülbelt, aga mulle enamasti täitsa meeldib see elu ja mul on piisavalt tegemist sellega, et teisi inimesi vahtida või nende elude üle süvaanalüüsi praktiseerida.
Kommentaarid
Postita kommentaar