Sel aastal võtsin endale eesmärgiks läbi lugeda 100 raamatut. Postituse kirjutamise hetkel on mul loetud 74 ja jäänud on veel 81 päeva aasta lõpuni, et 26 raamatut läbi lugeda. Idee poolest tehtav. Kuigi viimasel nädalal on mingi blokk ees ja ei suuda raamatuid kättegi võtta, lugemisest rääkimata. Vahel on nii. See läheb mööda. Eile kirjutasin trennis käimisest, on olnud ka perioode, kuid, kus üldse ei tahtnud minna. Ka see läks mööda. Kõik siin elus, eks ole, nii hea kui halb saab üks kord läbi, moel või teisel.
Viimane raamat, mida ma olen juba korra ka pikendanud, aga ei suuda end sundida on see.
Ma ei tea miks, aga lihtsalt ei.
Enne seda oli see raamat. Samuti, lugesin kaks peatükki läbi ja tundsin, et ei. Või et vähemalt mitte praegu.
Mul on pooleli ka mitu raamatut oma isiklikus raamatukogus.
Aga Netflixinud olen selle eest.
Näiteks vaatasin ära Marilyn Monroe filmi "Blonde". Ma väga ootasin seda filmi. Olin endale lausa meeldetuletuse pannud, et kui see ilmub, siis kindlasti vaatan. Vaatasin. Ja ma ei tea, midagi väga häiris. Kunstiliselt hea. Näitleja oli tabanud üsna hästi tema olemust, kuigi pehmusest ja sensuaalsusest jäi puudu, aga eks see ongi ka suur roll, mida teha. Midagi uut ma teada ei saanud. Kogu toon oli liialt trööstitu ja ühekülgne. Ja rõlge. Oleks olnud parem seda mitte näha.
Vaatasin kohe ära ka uue dokumentaali tema surma asjaolude kohta. See oli palju parem. Tunduvalt helgem ja meeldivam. See, et midagi uut ei saanud, see polnudki oluline. Marilyn ise on nii ilus ja sügav karakter, teda on alati ekraanilt hea vaadata.
Mis tuletab meelde, et mul on kodus üks raamat temast, mida ma polegi veel lugenud.
Dahmerit hakkasin ka vaatama. 1,5 osa vaatasin. Pole praegu minu teema.
Aga "Luckiest Girl Alive" Mila Kunisega oli meeldiv üllatus. Kohe väga. Väga harva kui Netflixi film nii heal tasemel on.
Vanu asju olen ka üle vaadanud. Näiteks vaatasin "Geisha memuaare". Nii hea ikka. Melanhoolne, aga hea.
Mitte nii häid vanu asju vaatasin ka. Ärge naerge, aga "50 halli varjundit" näiteks. Teate, näitlejanna pärast vaatasin. Ta on viimasel ajal nii häid asju teinud ja oli huvitav näha, kuidas ta alustas. Mul on tema vastu austus, julge ja töökas tüdruk. Nii hea näha, kui kaugele ta jõudnud on.
Lubasin kirjutada raamatutest, mida ma lugesin.
Näiteks lugesin "Tuhkatriinud" Kristina Ohlsonilt. Stockholmi rongilt kaob segastel asjaoludel väike tüdruk. Kõik viitab sellele, et kadumise taga on tema isa, kellega tüdruku emal on parasjagu keeruline lahutusprotsess pooleli. Agu kui tüdruk paar päeva hiljem Umea EMO parklas mõrvatuna leitakse, hakatakse uurima ka teisi kuriteomotiive ning potentsiaalseid kahtlusaluseid. Vihjeliinile saabunud info juhatab uurijad ühe väärastunud moraaliga koletiseni, kes karistab naisi, kes tema meelest pole emaks sobilikud. Mulle meeldis. Kerge krimka, mitte liiga rõve. Mõnusad karakterid, kõigil elus omad väljakutsed, keegi polnud liiga hea, ega liiga halb. Puhtalt ja selgelt arenev lugu, väga vähe eksitavaid juhtlõngu. Autor hoidis pinevust viimse vaatuseni mõnusalt ühtlasena.
Veel oli Loone Otsa "Armastus". Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas ikka on? Lõuna-Eesti metsade taga varjab julge eesti neiu oma õpingukaaslast Lätist põgenenud juudi noormeest. Aeg on järjest ohtlikum. Läbiotsimised on muutunud igapäevasteks. Iial ei tea, millal mõni süütuna näiva naabri tühine küsimus annab põhjuse kõõrdi vaadata ja võimudel lobisema rutata. Aga on miski, armastus, mis on tugevam kui hirm. Armastus ligimese vastu. Selline armastus, kus sa ei kõhkle riskida oma elu ja julgeolekuga, et päästa elu. Sellisest armastusest auto kirjutabki. Eestlastele väga omasest vaikivast, liigsete sõnadeta ja tundepuhanguteta, väliselt tõrjuvast ja vastumeelsest armastusest. Omanäoline ja hästi kirjutatud, mõistan suurepäraselt talle omaks saanud tunnustust. Kolm jutustajat, kõik oma stiili ja näoga. Hõrk ja habras. Emotsionaalne.
Ja siis oli veel Janice Halletti "Ridade vahel", mille sarnast pole ma kunagi varem lugenud. Nimelt kulgeb romaan e-kirjade ja sõnumite transkriptide kaudu. Asjaosalised on amatöör teatri näitegrupi liikmed, kes arutavad uue näidendi proove ja sellega seonduvat. Ühe liikme pereelu aga võtab ootamatu pöörde, kui tema lapselapsel diagnoositakse vähktõvi ja selle ravi nõuab suuri kulutusi. Oma toetust tahavad ka näitegrupi liikmed ilmutada ja hakkavad organiseerima heategevusüritusi, et koguda haige lapse raviks vajaminevat rahasummat. Ridade vahelt koorub välja inimeste kadedus, silmakirjalikkus, pettused, sõltuvused ja kurjus, mis kulmineerub ühe näitetrupi liikme surmaga. Uurijatel on asjaosaliste omavahelised teated ja neisse süvenedes peavad nad tõele jälile jõudma. Mulle meeldis tohutult. Või meeldis 80% raamatust. See osa, kus olid ainult sõnumid ja kirjad. Lõpus tuli juba uurijate omavahelist suhtlust ja siis kiskus see asi minu jaoks valesse suunda. Liiga ulmeliseks. Hea kriminull on minu meelest selline, kus ma saan lõpuni välja olla osa uurimisrühmast. Aga kui autor röövib minult selle võimaluse, nimelt minu eest olulist infot varjates, siis pole enam põnev, siis ma olen lihtsalt tuim pealtvaataja, kelle potentsiaali ära ei kasutata. Viimastel lehekülgedel tekkis küll veel tunne, et ehk viskas autor lugejale mõned niidijupid, mis kogu lahenduse teises suunas hargnema paneks, aga võib-olla ma kujutasin seda endale ette.
Loodetavasti saan ma end ikka kokku võetud ja leian oma lugemishimu ka peagi üles.
Kommentaarid
Postita kommentaar