"Harpüia"

"The Harpy"

Megan Hunter

Tõlkinud Bibi Raid

Toimetanud Rene Tendermann

Kirjastus Rahva Raamat AS, 2022

220lk

Lucy saab ootamatult teada, et tema abikaasa ja laste isa on teda oma kolleegiga petnud. Teatud kahtlused olid naisel juba enne, aga ta otsustas usaldada, kui mees väitis, et nende vahel pole midagi. Midagi siiski oli. Mees palub naiselt vabandust ja lubab, et lõpetab afääri. Lisaks lubab mees, et kuna tema tegi naisele haiget, siis on naisel õigus mehele haiget teha, et nende vahel oleks asjad klaarid ja valitseks õiglus. Algabki kuus kuud kestev mäng, mille jooksul petetud naine peab hakkama saama isikliku solvanguga, millele lisab õli tulle see, et kõik paari ühised tuttavad näivad mehe ebadiskreetsusega kursis olevat, hauduma mehele kättemaksu ja seda kättemaksu ka ellu viima. Valu, mis naise sees elab, ulatub sügavale tema sisse ja minule lugejana jäi tunne, et ei leevendanud seda ka mehele "tagasi tegemine". 

Mul tekkis lugedes väga palju mõtteid. 

Näiteks see, et kas on siis üldse mõtet kokku jääda, kui sa tunned, et sulle on nii kõvasti liiga tehtud, et see hägustab kogu su olemust? Kas tõesti see, et sulle on antud luba vastu haiget teha, leevendab su ängi? 

Päris ausalt, ma olen alati mõelnud, et naised (või mehed), kes andestavad ja jäävad, on väga tugevad. Mina ei suudaks. Ma tunnen ennast, et see tegu jääks mind painama ja ma ei saaks sellest üle, ma ei suudaks andestada ja ma ei suuda usaldada. No võibolla ainult juhul, kui tegemist on mingi ühekordse juhtumiga, kusagil baaris, purjus olles. Aga kõrvalsuhet, mis kestab kuid, mis on loodud inimesega, kellega regulaarselt ning sageli kohtutakse. Ei. Minu sisemine enesekindlus on sellevõrra habras, et ma ei tuleks sellega toime. Ma läheks hulluks ja ma ajaks kõik teised inimesed, kaasaarvatud petjast mehe, endaga koos hulluks. Ma suudaks ilmselt kunagi andeks anda küll, aga ainult sel tingimusel, kui ma selle mehega enam koos elama ei pea. Iga päev teda näha ja mõelda sellele, mida ta on teinud, kuidas mind reetnud, ei, ma olen liiga nõrk. Ehk ainult siis suudaks sellest üle olla, kui ma mehest enam ei hooli ja mul suva kus ja kellega ta käib. Samas, vaevalt ma siis selle inimesega koos üldse elakski. Nii et jah, nõrk.

Mul on mitu head tuttavat, kes on jäänud oma kaaslasega, kes neid pettis. Kuidas nad seda suutsid, täielik müstika. Ma tean, et osad jäid, sest oli nii suur armastus, et see kattis kinni reetmise valu. Osad jäid, sest partner pakkus majandusliku kindlustunnet, millega harjutud oldi. Võimalik, et on teisigi põhjuseid. 

Raamatu lõpp läks minu jaoks imelikuks. Kättemaks muutus eluohtlikuks. See polnud enam valu tekitamine, see oli elu võtmine. Ja nagu, taas see sama küsimus, et kui sul on nii suur äng sees, et sa pead tegema inimesele haiget, surma piirini, kas siis on vaja hambad ristis kokku jääda? Mis rahuldust see kooselu sulle enam pakub? 

Imelikuks läks lõpp ka seetõttu, et korraga tekkisid mingid teemad, millest varem juttu polnud ja mida mul oli eelneva looga keeruline seostada. Näiteks lapsepõlve mälestused, kus isa pettis ja oli vägivaldne. Või vaesus, mis oli lapsepõlvest tuttav ja mis domineeris ka naise elu. Kõhklused oma emaduses. Meenutused meeste tähelepanust noore lopsaka naisena ning kibestumus nähtamatuks muutumise pärast. Korraga oli kõikides hädades süüdi mehed. Ja see kättemaks, mida kavandati oma mehe vastu, pidi korvama kogu ebaõigluse, mida mehed olid olid talle põhjustanud. Vägisi jäi mulje, et autor üritas feminismi või #metoo temaatikat sisse suruda, aga vähemalt mulle näis see kunstlik ja võõras. Oleks olnud parem, kui olekski lihtsalt ühe naise lugu, mitte mingi meestevastane ristiretk. Või siis sain ma ise jälle asjadest valesti aru.