Ma ei tea kas keegi veel mäletab, aga aasta alguses hõikasin ma välja, et sel aastal ma tahaks 100 raamatut läbi lugeda. Kuna eelmisel aastal lugesin erilise väljakutseta 79, siis tundus, et väikse pingutusega, tuleks ka see paarkümmend raamatut ära. Ja mul läkski kõik hästi, püsisin ilusti graafikus, kuni suur armastus peale tuli ja mina ei suutnud enam raamatutesse ennast ära kaotada, sest päris elu oli liiga ilus, et selle käest ära põgeneda. Oleks siis, et ma midagi tarka oleks ette võtnud, ma lihtsalt unelen ja mõnulen oma roosa pehme ja karvase tunde sees.
Varem pole ma sellest aru saanud, kui inimesed on kaevanud, et armumine on üks ebamugav seisund, sest midagi tehtud ei saa, keskendumist pole ja mõtted on okupeeritud ning hajevil. Mul pole nii olnud. Pigem vastupidi, olles armunud, olen alati eriliselt produktiivne, energiline, asjalik ning organiseeritud olnud. Ja nüüd siis vanast peast selline lugu, eks ole. Olin ma siis varem üldse armunud, küsin ma endalt, või oli see mingi teine tunne?
Postituse kirjutamise ajal (24.11. kell 9:03) on mul loetud 78 raamatut. Vast jõuan mõne veel lugeda, aga praegu ma isegi ei fantaseeri, et ma oma eesmärgi ära teeks. Kui ma just mingeid trikke ei hakka tegema ja papist lasteraamatuid, nagu "Muna" ja "Vanniraamat" ei hakka lugema. Sest, mis selle point oleks?
Lugemisega ongi nii, nagu ma vist korduvalt maininud olen, et vahel läheb ludinal, raamat teise järel, siis jälle tekib mingi tõrge ja ei taha kättegi võtta. Millest see sõltub, ei olegi aru saanud.
Vahepeal lugesin paar põnevikku ja, millest pole blogisse märki jätnud.
Esimene siis Elizabeth George "Pääsemiseks paljudele".
Väikses külas leiab aset jõhker ja ootamatult vägivaldne mõrv. Tütar raiub oma jumalakartlikul isal pea maha ning tunnistab oma teo kohe ka üles. Juhtum on kogukonnale niivõrd šokeeriv, et seda kutsutakse lahendama Scotland Yardi uurijad. Süvenedes inimeste lugudesse ja pannes kokku loo kilde, avaneb rõlge, pahaendeline ja jultunud maailm, kus kõige kallimatele tehakse mõeldamatul kombel liiga ning kõike seda õigustatakse religiooni ja pühade sakramentidega.
Ei avaldanud mulle muljet. Saan aru, et selle järgi on tehtud ka teleseriaal ja usun, et selles formaadis võis päris põnev olla. Lugedes oli tekst lünklik, ebasujuv ja kohati ei saanud ma tükk aega aru, et kuidas me nüüd äkki siia jõudsime ja kes need tegelased veel on. Seda usu, lapsepilastamise ja insesti teemat ei hakka ma pigem lahkama, mulle tundub, et see jookseb Inglise krimižanrist rohkem läbi, kui tingimata vaja.
Teine oli B.A. Parise "Dilemma"
Livia on terve oma elu unistanud sellest, kuidas ta tähistab oma neljakümnendat sünnipäeva. Selleks on tellitud parim catering, nende koduhoov on imekaunilt kujundatud, kutsutud on lähedasemad sõbrad ja planeeritud erakordne meelelahutus. Livial on aga saladus, mida ta oma mehe, Adami, eest varjab. See saladus puudutab nende tütart Marniet. Livia teab, et kui ta pühendab oma kaasa sellesse saladusse, siis rikub see tema imelise õhtu ning ta otsustab mehele rääkida pärast pidu. Mida Livia ei tea, on see, et ka Adam varjab Livia eest saladust, mis puudutab nende tütart Marniet. Nimelt soovis tütar teha emale üllatusvisiidi ja see pidi olema sünnipäeva peo tipphetk. Aga siis hakkavad asjad viltu vedama ja ilusast üllatussaladusest saab sünge ning elumuutev katastroof, kui lennuk, millel tütar pidi koju saabuma, ootamatult alla kukub ning kõik pardal viibinud inimesed hukkuvad. Adam peab otsustama, kas ta ootab selle tõe rääkimisega, et Livia saaks veel ühe päeva nautida oma ilusat ja kauaoodatud sünnipäeva, teades, et naine teda pärast tõe ilmsiks tulekut vihkab, või kannab veel mõned tunnid üksi seda jubedat saladust, et säästa oma naist paratamatusest.
Kahjuks ei meeldinud mulle ka see raamat eriliselt. Idee oli hea, teostus oleks võinud olla pinevam.
Kommentaarid
Postita kommentaar