Diskopepu 2022

Kuna ma eelmisel aastal alustasin, siis tundub õiglane ka sel aastal oma Spotify kokkuvõte kõigile arvustamiseks kuvada. 

Tuleb välja, et sel aastal olen ma vähem muusikat kuulanud, kuigi ise küll ei kujuta ette, et mille arvelt siis. Aga noh kõigest 200 minutit vähem, mis on ikkagi suht-koht in the ball park. Äkki olen rohkem inimestega päriselt suhelnud? See selgitaks. Üksiolekuaega on 2022 vähe pakkunud. Mille üle ma üldse, muide, ei kurda. 

Suures plaanis ei tule ka žanri seas üllatusi. Üks kord popi kuninganna ja hauani välja. Sel aastal ma vist esimest korda ei tunne üldse piinlikust ka selle üle, et pop mu go-to muusika on. Sest, miks see ei võiks olla? Pinnapealne ja kerglane? Pole piisavalt sügav ja müstiline? No, joke's on you. Ma ei ole kunagi väitnutki, ei ma oleks eriliselt sügav ja müstiline. Minuga on väga lihtne - what you see, is what you get. 

Uusi artiste olen avastanud küll. See tuleb sellest, et mu elus on palju uusi inimesi, kes oma muusikamaitset lahkesti jagavad, et mitte öelda, peale suruvad, ja kuna ma olen people pleaser, siis ma muidugi püüan ka nende maitsega kuidagi kaasa minna. Kuigi, nagu näete, siis ikkagi tulen tagasi oma lemmiku žanri juurde. 

Erinevaid laule on ka kogunenud ilus number, lausa 1628, kuigi endale küll tundub, et ketran enamasti umbes kolme laulu. Ühte olen siiski sel aastal kedranud rohkem kui teisi. Meeldib järelikult. 

Eelmisel aastal näitas Spotify kuulamise aurat, sel aastal oli kuulamise isiksus. Mis on Nomad. Märksõnadeks: avastamine, uudsus, lojaalsus ja unikaalsus. Mis kõik kõlavad kenasti, kas pole?

Lõppu siis ka oma korduvate lugude väljavõte. Taylor Swifti "Willow" on jätkuvalt lemmik nagu selgub. Ja tõesti on. Ma ei tea, mis selles on, aga olen ikka lummatud. 

Also, soovin vabandada oma liigse inglise keele kasutuse pärast.