Juhtumisi

Ehituspoes käisin. Sest see on nüüd minu elu. Oli vaja 100 meetrit kaablit, sest turvavalgustid. Läksin poodi, seal üks patsiga poiss kohe rõõmsalt naeratas. Küsisin kaablit, tuli ja näitas. Ütles, et see on raske. Küsisin, et kas ta tahab aidata seda mul kassani toimetada. Tahtis. Ütles, et neil on tegelikult kärud ka. Ma ütlesin, et ma alles jõutõmbasin 90 kilo, et vast saab hakkama. Mees ütles, et tema pole ammu jõusaali jõudnud ja 90 vist enam ei tõmba. Ma lohutasin, et pole hullu, mehed ongi nõrgem sugu. Kuni ma kassas maksin seitsekümmend eurot kaabli eest, tõi mees mulle käru, ütles, et elu ei pea kogu aeg nii raske olema. Tänasin. Mingi 14 kilo ainult kaalus see asi. Soojendusraskus. Soojendas seest küll, kui keegi hoolib. 

Diivani sain müüdud. Mees kirjutas, et tuleb esmaspäeval järgi. Aga esmaspäeval on jooga. Ütles, et pärast seitset tuleb. See sobis, sest jooga lõppeb 6:15 ja ma jõuan Järvelt seitsmeks koju küll. Eriti, kui arvestada, et millegipärast inimesed seda natukest lund koledal kombel kardavad ja üldse eelistavad kodus passida. Mul oli nii lõbus, tegin filmi, kui Nõmme mäelt alla sõitsin. Ja trennis oli ka seetõttu hea hõre. Mõnus, kui inimesed kardavad asju, mida sina ei karda ja sul seetõttu on nii palju rõõmu.

Postituse kirjutasin sotsiaalmeediasse. Ütlesin, et ma nüüd enam ei ole normaalne. Selles mõttes, et keegi pole väitnud, et ma üldse kunagi olin, aga nüüd ma ei viitis enam teeselda, et olen ja palusin kõigil lahkesti unfollow nupule vajutada. Ainult, et keegi ei vajutanud. Ma sain aru küll, verd haistavad. Ma ise ka tunnen, et närvivapustus on nurga taga ja jälgijaskond esireas ootab seda. Ma ka ootan. Ootame koos. 

Kell kaheksa saatis mees sõnumi, et "ilmastiku olud" ja tema ei tule diivani järele. No jah. 

Teisipäeval kaevasin autot hangest. Ja poiss lükkas natuke. Pärast koos lükkasime naabritüdruku Volkswagenit. Tüdruk oli nii õnnelik. 

Töö juures läksid kliendid lumelabidatega kaklema. Ühele ei meeldinud, et teine lund tema trepi alla tõstis. Seisis seal ja vehkis kätega, ähvardas pikki pead anda. Publik kogunes, vaadati pealt kuidas kuri koristajaproua nagu valvekoer oma treppi valvab. Sest ainult temal on ju lumi. 

Pärast tuli uus boss ja ütles töömeestele, et viige see lumi trepi alt minema. Töötajad saatsid uue bossi pikalt, sest aastaid on lund trepi alla ladustatud ja eriti tobe on seda nüüd ühest kohast teise vedada, sest ühele inimesele enam äkki ei sobi. Uus boss ütles, et kui tööd ei tee, siis otsi uus koht. Väitis, et praegu on töötajaid hea leida, sest Ukraina põgenikud teevad pai ja kommi eest mida iganes. Laseme lahti mehe, kes on siin kümme aastat töötanud ja teab maju paremini kui oma taskuid. Kõlab hästi. Miks mulle tundub, et ma ka sama kergesti asendatav olen?

Helistas diivanimees, ütles, et ta täna tuleks pool kuus. Ma ütlesin, et see on okei, aga ma pean hiljemalt kell kuus kodust minema, nii et püüdku mitte hilineda. Lubas, et teeb oma parima.

Pärast tööd käisin poes. Ja raamatukogus. Vaatasin, et kell on alles 17:05, ma jõuan küll. Jõudsin. Isegi siis jõudsin, kui auto raamatukogu ees natuke hange kinni jäi. Ikkagi Volvo. Põhjamaine, saab hakkama.

Jõudsin koju 17:13. Maja ees naabrid lükkasid lund. Ma vaatasin, et ma jõuan ka natuke lükata kuni diivanimees tuleb ja kas ta üldse tuleb, seda teab jumal üksi. Telefoni jätsin muidugi koju, ütlesin poisile, et sa hõika aknast, kui keegi helistab. 

Kell 17:32 flirtisin naabrimehega ja nägin kuidas suure autoga vunts parklasse sõitis. Küsisin, et kas sa tulid diivanile järele, noogutas. Selgus et ta oli helistanud ka, aga keegi mind aknast ei hõiganud, sest poiss tegi süüa ja oli ukse kinni lükanud ja telefon koridoris helises, keegi ei kuulnud. 

Diivani viisime autosse. Panin klapid pähe ja läksin sõbrannale külla. Nägin kuidas üks Mercedes oli lumes kinni ja kuus suurt jõmmi lükkasid, aga see istus nagu padakonn ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks kuhugi liikuda. Muigasin. Ikkagi pole põhjamaine, ei saa hakkama. 

Sõbranna juures oli tore. Sõime juustu, jõime veini, rääkisime elust ja armastusest, meestest ja meestest. 

Pool kümme hakkasin kodu poole tulema ja jooksin sõbranna maja taga oma venna ja tema naisega kokku. Pole neid kaks aastat näinud. Õnneks nad kallistasid. Kartsin väga, et ei kallista. Süda sai kohe rõõmu nii täis.

Lumehelbeid filmisin. 

Rohkem midagi ei juhtunud.