Seda postitust te ootasitegi, tunnistage nüüd üles. Mõtlesite enda ette, et millal ma tulen jutuga, et kuna peikal on kassiallergia, siis pidin ma kiisu edasi andma, sest inimesed on ikka olulisemad kui loomad. Sest noh Triinu-Liis vol2, eks. Ja ehk lootsite, et see ongi nüüd see lubatud närvivapustus, millest ma viimati kirjutasin.
Paraku.
Ei.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas meil on kassiga tekkinud igahommikune traditsioon. Nimelt ootab ta mind tavaliselt juba köögis, aga mitte sellepärast, et tal kõht tühi on, vaid ta teab, et ma tulen kohvi keetma. Siis ootab ta, et ma võtan ta sülle ja lähen temaga tagasi magamistuppa, kus me istume voodile ja ma silitan teda, tema nurrub, pistab oma nina mu küünarvarre õõnsusesse ja teeb nägu, nagu ta kohutavalt kannataks. Igal hommikul muutvad need hetked aina pikemaks. Lõpuks ta muidugi tüdib ja astub mu sülest välja, kõnnib mu selja tagant mööda, hõõrudes oma selga vastu minu oma, jõuab teisele küljele välja ja viimase žestina hõõrub veel oma pead vastu mu teist külge ja siis hüppab voodilt maha ning läheb kööki tagasi ja laseb mul kohvi võtta.
Muidu on ka selline seltskondlik tüüp. Kinnised uksed on üks teema, aga ta aktiivselt otsib inimeste lähedust. Ja ma tean, et kassid, kes on beebist peale peres, need ongi rohkem kaisukad, aga tema on ju meil varjupaigast, kus ta oli ligemale 2 aastat. Ja esimesed nädalad temaga olid väga keerulised.
Imestasime isekeskis selle üle ja siis poeg ütleski, et me oleme kassi ära lõhkunud. Et normaalsed kassid tahavad seda, et neid rahule jäetakse, mitte seda, et keegi neid kaisutab ja nunnutab. Jep, kõlab küll minu moodi, lämmatan oma kiindumusega ja lõhun. Tänan küsimast, päris uhke olen enda üle.
Kommentaarid
Postita kommentaar