"Nõusolek"

"Le Consentement" 

Vanessa Springora

Tõlkinud Anna Linda Tomp

Toimetanud Indrek Koff

Kirjastus Sa Kultuurileht

175 lk

Lugesin selle raamatu läbi ühe jutiga. Ütlen kohe, et ma pole vaimustuses. Kuigi, see ei anna üldse edasi seda, mida ma mõtlesin ja tundsin. Jube keeruline. Ütleme nii. Teema on oluline. Aga minu jaoks vastik. Või noh, ma tahaks loota, et enamike inimeste jaoks on see vastik, aga ma ei ütle seda välja. Näib, et just ütlesin, ups. 

Kui minna isiklikuks, siis ma olen vast üks haruldastest, kellel pole teismeeast paralleeli tuua. Mind pole alaealisena seksuaalselt ära kasutatud. Mäletan küll eredalt üht intsidenti, mis leidis aset umbes sel ajal, kui ma olin 14. Oli jõulude aeg ja sain küüti vanaema naabritelt, kes sõitsid Tallinnast Hiiumaale. Teadsin seda peret - ema, isa ja kaks poega. Poisid olid minust tunduvalt vanemad, mängukaaslased nad polnud. Tol pühadeajal küüti pakkudes oli vanem poeg roolis. Ma võin siin eksida aasta või paariga, aga minu mäletamist mööda oli ta umbes 21-aastane. Mingit eelnevat kokkupuudet meil temaga niisiis polnud, aga sõites Tallinnast Hiiumaale istusime autos kõrvuti ning pühade ajal otsis ta ka pigem minu seltsi, kui oma vanemate ja minu vanavanematega. Ei, meil ei olnud midagi. Või noh. Tagasisõidul vist midagi nagu oli. Tema käsi minu põlvel ja ka koju tagasi tuues, ning mu rasket moonakotti viiendale korrusele tassides ning ukse lävel hüvasti jättes, mingi säde nagu oli. Mina, noore vasikana, olin muidugi meelitatud ja tundsin ennast väga suure ning naiselikuna. Aga hirmus oli ka. Mis iganes see oli, mida ju tegelikult polnud, tundus see ohtliku ja keelatuna.

Ja see osa raamatust mulle meeldis. See, kuidas autor, minakirjutaja, väljendab emotsioone, mis noore, tärkava seksuaalsusega neiu sees avalduvad. Sa tahad nii väga meeldida. Sa tahad tunnustust. Sa tahad seda, et keegi märkab sind ja peab sind eriliseks. Su keha avaneb ja kui su elus on keegi, kes su käe kõrvale võtab ning sind sellest segadusest läbi juhatab, siis see tundub armastusena. Alles hiljem. Palju-palju aastaid hiljem, saad sa aru, kuidas see polnud armastus, vaid sind kasutati ära. 

Ma nüüd vahetan teemat. Või mitte otseselt vahetan, aga ma liigun natuke teises suunas, kui te ehk ootasite. 

Suurem osa mehi, kellega ma olen suhelnud, on rääkinud sellest, et nemad kaotasid oma süütuse vanuses 12-16. Ja kaotasid selle reeglina endast tunduvalt vanemale naisele. Poegade emana, mõjub see teadmine mulle hirmuäratavalt. Ma vaatan praegu oma noorimat, kes on 14 ja milline laps ta on. Kahtlemata toimuvad tema kehas muudatused ja ilmselt on tal ka tundeid, millega ta ei oska midagi peale hakata. Aga ta on ikkagi nii laps, kui laps saab olla. Kui ma vaatan ta klassikaaslasi, siis ei näe ma, et tema oleks rohkem laps, kui nemad. Ja kuigi ma annan endale aru, et ta keha võib talle sosistada, et nüüd on aeg, siis emotsionaalselt pole ta selleks kindlasti veel aastaid valmis. Ma näen seda juba oma teise poja pealt, kes on sugutungi ja kiindumuse segi ajanud ja ei suuda oma tüdruksõpra maha jätta, sest ta arvab, et tal on tolle vastu mingi kohustus. 

Ma tean, et ühiskond püüab luua kuvandit sellest, et mehed on kahel jalal kõndiv erektsioon, mis otsib ainult auku kuhu kukkuda ja kui kõht täis ja (issand kuidas ma jälestan seda väljendit!) kotid tühjad, siis on tal kõik hästi. Aga faktid tõestavad vastupidist. Meestel on statistiliselt vähem partnereid kui naistel. Mehed vajavad tunduvalt rohkem emotsionaalset sidet oma partneriga ja nad pigem on FWB suhtes, kui käivad igal nädalavahetusel klubis uut liha jahtimas. Mehed kannatavad pigem halba suhet, kui lähevad minema ja otsivad uut. Selleks, et mees saaks tõeliselt intiimvahekorda nautida, läheb aega, see ei juhtu reeglina esimesel ega teisel korral. Muidugi, mitte et naistel juhtuks, ma ei väidagi seda, ma tahan lihtsalt öelda seda, et pole need mehed nii robotid midagi, kui ühiskond meile pähe püüab määrida. 

Aga nendest asjadest ei räägita. Või kui räägitakse, siis liiga vähe. Ja ma saan aru. Kuidas sa mehena läheks ja räägiks seda? Kellele? Sõpradele? Raske uskuda. Võib-olla kunagi tuleb põlvkond, kus mehed saavad vabalt nendest asjadest sõpradega saunalaval rääkida, aga ma kardan, et minu silmad seda ei näe. Ja ma ei kirjuta seda sellepärast, et pisendada kohutavaid asju, mis tehakse naistega. See pole see, et #BlackLivesMatter vs #AllLivesMatter. Nagu, dah! Ma tahan lihtsalt öelda seda, et hoidke oma lapsi. Ja kui noor tõesti kibeleb ennast välja elama, siis tehku seda endavanusega, mitte täiskasvanuga. Ma ei väida ka, et poleks erandeid, kus kaks inimest leiavad üksteist ja olenemata vanusevahest on seal midagi tõelist. Aga sel juhul peaks see täiskasvanu võtma täiskasvanu rolli ning ilmutama hoolivust, mitte enda tunge rahuldama. 

Ja sellest "Nõusolek" räägib ka. Räägib sellest, kuidas neiu suureks kasvab ja näeb, kuidas täiskasvanud tema elus teda ei hoidnud ega temast hoolinud, kuidas nad vabandasid oma tegevusetust sellega, et "sa olid oma vanuse kohta nii küps ja eneseteadlik". Räägib ka sellest, millise trauma see noorde hinge jätab ja kui keeruline on seetõttu hiljem elus normaalseid ja terveid suhteid luua. Nii et jah, tegelikult hästi kirjutatud. Mõtlemapanev.