Mingi uskumuse, või on see hoopis teadlaste väide, ärge mult küsige, järgi vahetuvad inimese kehas kõik rakud iga 7 aasta tagant. Et siis põhimõtteliselt oled kogu aeg tutikas. Psühholoogias kutsutakse seda arengukriisideks. Et iga seitsme aasta tagant toimub mingi raputus, kus vanad tavad hüljatakse ja tehakse ruumi uutele. Ma ei tea kuidas teil, aga mina olen selles suhtes õpikunäide.
Esiteks, eks ole, oli mul jultumust sündida. See oli ammusel ajal. Siis kui Guess-i firma loodi. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see viitsib guugeldada ja kes ei viitsi, siis see on ka täiesti fain.
Siis ma läksin kooli, mõned kuud enne 7ndat eluaastat. Selline muutus, eks, mitte küll minust sõltuv, aga siiski.
Siis ma olin ühel päeval 14. Ja algas minu kirjanduslik eneseleidmine. Sel aastal alustasin päeviku pidamist, mida ma olen vahelduva eduga ja erinevaid kanaleid kasutades teinud tänase päevani. Oma mõtete kirjapanek aitab mul neid paremini näha. Nii ei hakka nad mu peas oma elu elama ja ei võta kontrolli üle. Kuigi see ei kõla loogiliselt, aga inimesed harva on. Põhimõtteliselt on see umbes nii, et mul on pidevalt 14 brauseriakent lahti ja ma pean nende vahel leidma üles selle, mis on kõige pakilisem ning suutma sellele optimaalselt läheneda, kuigi kõik teised aknad annavad valjuhäälselt ja pop-akende hüsteerilise tõmblemisega märku, et ma peaks neile ka kohe nüüd ja kiirelt reageerima. Ja samal ajal on sul pissihäda ja peavalu. Kõht ka tühi. Aga kui ma kirjutan, siis see müra vaibub, kõik on ühekorraga selge ja klaar, kõik aknad on kinni, muusika ei mängi, mingi häda ei kimbuta.
Kahekümne esimeseks sünnipäevaks olin ma paar nädalat juba värske emme olnud.
Kahekümne kaheksanda eluaasta suurim saavutus oli see, et sain autojuhiload. Ei, tegelikult mitte. Tegelikult see, et ma sain aru, et ma olen päris inimene, oma mõtete ja soovidega, kuigi ma olin kuhugi mähkmete, rinnapiimaplekkide, pesemata sokkide, põhjakõrbenud pudru, määrdunud aknaklaaside, rahuldamata orgasmide ja kõrvulukustava üksinduse sisse ära kadunud. See muutus tõi kaasa selle, et kolmekümne viiendaks eluaastaks olin ma juba mõnda aega lahutatud olnud ja jõudnud aastaid kestvasse depressiooni, mis oli tingitud, nagu ma nüüd mõistan, ühiskonna pealesurutud ootustest mulle. Ja kui ma ütlen ühiskonna, siis ma pean silmas sekti, kuhu kuulusin.
Nüüd siis olen ma uue ajastu ukselävel. Tunnen teatud sügelust, sellist head. Hirmus on ka. Aga hirmust on Maarja paremini kirjutanud. Ja ma olin vist nii valmis, et kui ta kirjutas, kuigi ta kirjutas juba sada aastat tagasi, siis mina ju lugesin alles nüüd, ja mind kohe raputas. Et kui on hirmus, siis just pead. Pead hüppama, pead haarama kinni, pead andma gaasi, pead hammustama, pead rüüpama. Pead! Just selline hirm mul ongi. Enne oli ka hirm. Aga see varasem oli selline, et ma tahtsin ennast ära peita. Valida vana sissetallatud rada, sest kuigi see ei teeninud enam mind, siis ma vähemalt teadsin kuhu ta viib. Iga kord viis täpselt samasse kohta. Kohta, kuhu ma jõuda ei tahtnud, aga vähemalt ma teadsin, eks. Nüüd ma tahan näha, mis seal teisel rajal on. Ja ega ma ei teagi, äkki polegi midagi paremat ja ma tulen jalgu järele lohistades, silmad häbi täis, tagasi oma vanale rajale, lahkama samu probleeme, mida ma siin lahanud olen, ilma aru saamata, kust viga koodi sisse jookseb, kus koma on vales kohas, kus ühe asemel on null. Aga see hirm, et kõik jääbki samaks, see hirm on suurem, kui hirm, et midagi halba mind mujal ees ootab. Hirme on erinevaid. Minu suurim hirm on see, et ma kahetsen. Mulle ei meeldi kahetseda.
Nüüd siis olen jõudnud selleni, et miski uus tõmbab mind. Miski, mille kohta ma poleks mitte üheski oma varasemas reaalsuses tulnud, et see võiks olla mulle. Kas nii inimesed hakkavadki oma aru kaotama? Ja nüüd see köidab. Ma ütlen teile kohe ära, ma sakin selles sajaga. Ei, see pole võlts tagasihoidlikkus või komplimentide nurumine. Ma saan ise suurepäraselt aru, et ma olen väga halb. Ometi, see ei näi olevat piisav põhjus, miks mitte edasi proovida. Ma ei usu, et mu esimesed kirjanduskatsetused ka teab mis Pulitzeri väärilised lood olid. Aga täna kirjutan ma nii, et mul pole häbi oma kirjutatut lugeda ja kui ma kuulen, et keegi loeb, siis ma ei sure alandusse. Ikkagi kümme aastat kirjutatud ka juba.
Mis ma siin läbi lillede öelda üritan on see, et ma nüüd vist natuke jätan selle blogi siin omapead ja püüan midagi muud. Esialgu ma proovin niisama. Kui see asi hakkab mulle endale juba norm tunduma, küllap ma tulen siia ka kiitlema. Ja ei, see ei tähenda nüüd seda, et ma üldse enam ei blogi, vahel kindlasti. Ja ma tahan teid kõiki tänada selle eest, et te kõik need aastad mind vapralt talunud olete ja teid iga aastaga aina rohkem ja rohkem on siia eksinud. Kuigi vastupidist on mulle tõestatud ikka, siis ma tahan jätkuvalt uskuda seda, et suurem osa teist on minu poolt, mitte ei käi siin irvitamas minu üle. No ja kui ma eksin, siis mis vahet sel on? Minu peas olete te ikka mu fännid.
Kommentaarid
Postita kommentaar