Uuendused

Hiljuti küsis mult üks tuttav, et kas ma olen aru saanud, mis värk mul sellega on, et ma nooremaid mehi valin. No esiteks ma tahan täpsustada, et kuigi see vastab tõele, et mul on elus kõik suuremad romaanid olnud meestega, kes on minust nooremad ja ainult üks oli 3 aastat vanem, siis see pole üldse teadlik valik. Lihtsalt nii on läinud. Mul tekib tõmme, klapp ja see, et mees on juhtumisi noorem, see lihtsalt on. Ja suhte sees pole see ka eraldi teemaks osutunud. Ei otsi mina seda, et saaks kedagi oma käe järgi koolitada ja pole neil ka ilmnenud emme-teemasid. 

Eelmine nädal tegi mu telefon uuenduse. Mida ma loomulikult alguses vihkasin. Vihkasin selle pärast, et see uuendus tehti öösel ja kui hommikul telefoni tahtsin sisse lülitada, siis ta küsis mult PIN koode ja kuna mul on telefonis kaks SIM kaarti, kummalgi erinev PIN ja kell oli pool seitse hommikul ja ma polnud veel kohvi saanud, siis ma panin teise PINi kolm korda valesti ja PUK koodi mul polnud ja kui sa paned ühe SIM kaardi PIN koodi valesti, siis sa ei saa tervet telefoni kasutada. Ja ma polnud selle üle õnnelik, sest ma ei saanud oma heatujumuusikat autos kuulata. 

Pärast ma polnud õnnelik, sest telefon nägi teistmoodi välja. Kujundus oli teine, ümar. Ja siis see teavituste paneel, mis mul muidu avanes ülevalt riba alla tõmmates, oli nüüd liigutatud ja kui ma tahtsin teavitusi teavituseribalt lugeda, siis ma pidin seda tõmbama telefoni vasakult äärest, mitte keskelt, sest keskelt tõmmates avanesid hoopis kiirvalikud ja mul võttis mitu päeva aega, et käsi harjuks uue liigutusega. 

Aga siis, umbes kolm päeva hiljem olin ma uuendusest juba vaimustuses ja ei mäletanud enam, kuidas vanasti üldse asjad olid ja välja nägid. 

Ma arvan, et siin ongi vastus. Ma tahan uuendusi. Mulle meeldib see aeg, kus me elame. Võimalused, mida tehnoloogia täna pakub. Uued lahendused vanadele probleemidele. Pidev areng. See on nii äge ja põnev! 

Ma ei väidagi muud, kui seda, et olen suhelnud ka inimestega, kes kogu seda arengut ja uusi tuuli kirglikult põlgavad. Kes ütlevad, et kõik suured ja olulised saavutused tehti kuue ja seitsmekümnendatel ning see, mis on järgnenud on hale järellainetus. Parimad filmid vändati seepiatoonides ja parim muusika lindistati Woodstockis. Kaunimad autod olid kaheksakümnendatel ja ilusaimad naised üheksakümnendatel. Et sotsiaalmeedia ning nutitelefonid on süüdi depressioonis, inimeste aina süvenevas üksinduses ja eneseimetlemises. 

Ja ma ei ütle, et oma tõde siin pole. Samas, pigem on asi selles, et inimesed pole kohanenud muudatusetega ja võtab hetke aega, et nad seda teeks. Ehk kõik need muudatused on vanemale põlvkonnale eriti rasked ja sellest ka nimetatud tõrked. Samas, süüdistada muutuvat ühiskonda kõigis ilma hädades on umbes sama, kui öelda, et raha muudab inimesi. Ei muuda. Võimendab. Kui sa ühel päeval avastad, et sa ei pea oleme meeldiv inimestega, sest sa oled vaene, siis polnud asi rahas, vaid selles, et sa olid kogu aeg tropp, lihtsalt sa ei saanud endale lubada seda, et sa näitad oma südame õelust. Sama on tehnoloogiaga. See võimendab meie tõelist isiksust. Nagu mul sõbrannad hiljuti ütlesid, siis asi pole selles, et ma olen viimastel aastatel edevamaks muutunud, see tung esineda on kogu aeg mu sees olnud, varem oli lihtsalt keerulisem seda väljendada. Nüüd, kui iga telefoniga saab seminorme pilte ja filmikesi klõpsida, siis saan ma väljendada ennast nii nagu mul alati soodumus on olnud. 

Noorema põlvkonnaga ongi mul lihtsam suhelda, sest nende jaoks pole muudatusi nii keeruline elus vastu võtta. Muud sügavamat põhjust ma siin ei näe. Miks neid minu poole tõmbab on hoopis suurem dilemma, millele mul nii lihtsat vastust pole.