Vanemlusest

Marca kirjutas nii hea postituse ja kuna mul praegu originaalseid ideid pole, siis ma inspireerun. Vähe oluline pole, et ma just päev enne Marca postitust lamasin voodis ja mõtlesin sellele, kui ekstreemselt sitt ema ma olen. Ärge saage valesti aru, see polnud üldse mingi enesehaletsus või kibe kahetsus, lihtsalt tõdemus, et nii on ja kuna nii on ikka olnud, siis enam polegi midagi teha. 

Miks ma arvan, et ma halb ema olen? Ei, asi pole selles, et ma tunnen, et mu lapsed on ebaõnnestunud või nad ei saa oma eluga hakkama. Ma arvan, et vaatamata sellele, et ma olen selline nagu olen, on mu poisid täiesti inimesed. Hoolivad, mõistlikud, hakkamasaavad. 

Hiljuti rääkis mu noor sõber, et tema on oma vanematele võlgu. Kuna ta julges sündida ja oma vanemate plaanid ära rikkuda. Ei tea küll, mis grandioossed plaanid ta vanematel olid, mida nad kolmekümnendaks eluaastaks polnud saavutada suutnud ja millele üks väike eksprompt rasedus vee peale tõmbas. Sellist rumalust olen ma varem ka elus liiga tihti kuulnud. Vahel räägitakse seda naljaga, vahel kibestunult. Eriti haige on minu meelest see, kui vanemal olid mingid unistused ja rasedus need pausile pani või pidi elu ümber korraldama ning see vaene ilmsüüta laps on nüüd sunnitud oma vanema täitumata unistusi ellu viima. Ma ei pruugi nalja teha, kui ma ütlen, et lastekaitse peaks siin sekkuma. Sest teatud juhtudel on vanemate ambitsioon ebanormaalne. 

Näiteks on meil üks suurklient võimlemisklubi, kus treenivad noored tüdrukud iluvõimlemisalal. Teate, pange mulle mis iganes diagnoos selle peale, aga naeratavaid tüdrukuid seal trennides pole mina veel näinud. Jah, nad on kohusetundlikud, püüdlikud, tragid, töökad ja mida kõike veel. Kindlasti nad saavutavad ka sellel alal niimõndagi. Aga mis hinnaga? Palun selgitage mulle, et kui see laps seisab poodiumil ja talle pannakse medal kaela ning lilled pihku, aga tal on silmad kurnatusest aukus ja nutuvõru ümber suu, siis kas see on tõesti seda väärt?

Samas, kes olen mina ütlema. Minul on oma laste osas ainult üks ambitsioon - ma tahan, et nad on õnnelikud. Kui nad suudavad olla õnnelikud nii, et nad seadust ei riku, teistele liiga ei tee, ennast sõltuvustesse ei aja ja annavad ehk ühiskonnale midagi tagasi ka, siis ületab see kõik ootused, mis mul oma lastele on. Loomulikult oleks tore näha, kui mõni mu lastest suhtuks kirglikult ka hobidesse, mida mina fännan või suudaks ennast teostada alal, mis mulle on mingil põhjusel kättesaamatuks osutunud. Aga kui nad seda teeksid, olles seal juures üdini õnnetud, ületöötanud, stressis, ärevuses ja depressioonis, siis see asi pole minu jaoks seda väärt. 

Sellepärast ma ütlengi, et ma olen sitt ema. Mul on laste osas null ambitsiooni. Ma ei taha ka kuidagi jätta muljet, et ma iga hinna eest panen oma laste huvid enda omadest esikohale. Ei teeskle, et ma viimast kohukest ära ei söö. Aga ma ei arva, et mu lapsed mulle midagi võlgu ka on. Kui midagi, siis võlgu olen mina. 

Aga tulles Marca mõttearenduse juurde, siis ma olen vist samas paadis, kus ma ei tunne, et laste saamine mind ülemäära muutnud oleks. Ma teen asju ikka täpselt nii nagu ma tahan ja heaks arvan, analüüsimata, kas emad võivad nii või naa käituda. Pole mul ühelgi kontserdil laste pärast käimata jäänud, ühtegi lollust tegemata jäänud, ühtegi reisi reisimata jäänud, ühtegi ostu ostmata jäänud, ühtegi unistust teostamata jäänud. Jah, võibolla oleks üht või teist asja olnud lihtsam teha, kui ma oleks lastetu, aga asi pole ju lastes, vaid minu väheses fantaasias ja võimekuses. Üht ma ometi ütlen, et mu lapsed on mind päästnud küll. Mu elu. Mu meelerahu. Mu hingerahu. Nagu sai öeldud, ma olen oma lastele võlgu. Nii palju. 

Just paar päeva tagasi oli meil Kärbsega vestlus. Tegi tema köögis süüa ja kiidan, et nii tubli oled. Tema vastu, et sa tänad mind liiga palju ja väikeste asjade eest, et tema peaks hoopis mind tänama. Ei tea mille eest, pärisin vastu. Et sa mind sünnitasid, kostis. Noh, vastasin talle, see nii vana asi, pole tänu väärt. Arvas, et on ikka küll.