Eelmine aasta läks nii nag läks selle lugemisega. Uhke ma pole. Aga tean, et proovisin. Elus võib peaaegu kõike vähemalt korra proovida, ma arvan. Igatahes olen tagasi vähem ambitsioonikas ja loen nii palju kui tahan ja tuju on. Hästi kriitiline olen ka, kui ikka kohe ei lähe, siis ei hakka sundima. Milleks? Oleks, et oleks erialakirjandus, millest tuleb läbi närida, sest noh, tuleb, aga kui ma niisama meelelahutuseks loen, siis võiks ju ikkagi nautida. Piisab sellest, et ma trennis rõvedaid väljaasteid teen selle eesmärgiga, et suuremat tuharat kasvatada, muud hobid võiks sel aastal ainult puhast rõõmu tuua.
Viimati lugesin Sylvia Plathi "Klaaskuplit". See oli huvitav lugemiskogemus. Ma arvan, et ma polegi midagi nii originaalset kunagi lugenud. Lugedes tekkis tunne nagu vestleks tähelepanu ja keskendumisraskustega inimesega, kelle mõte hüppab pidevalt ühelt teemalt teisele, ilma näilise seoseta, rääkides kord minevikust ja siis tagasi hüpates olevikku ning kohe jälle minevikku. Iseenesest see sobis mulle, sest olin lugemise ajal haige ja enda keskendumine oli ka sisuliselt olematu, nii et selline hüppav stiil justkui klappis hästi mu enda sisetundega.
Teemad olid ka head. Ja kui arvestada, et raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis oli tegemist küllalt tänapäevase ja ma arvan, et teedrajava kirjutisega. Ma ei tea, kuidas see ilmumise ajal vastu võeti, aga kujutan ette, et see võis tekitada paraja skandaali ja pahameele laine. Mis on ju ka hea raamatu tunnus, kui ta on ajatu ning kõnetab inimesi ka aastakümneid peale ilmumist. Teemadeks naiste iseseisvumine, feminism, depressioon, suitsiid ja meedia surve noore inimese psüühikale ja enese määratlusele. Hea oli. Mulle meeldis. Arvan, et see on selline raamat, mida uuesti lugedes leiad alati uusi nüansse, mis kõnetavad.
Enne seda lugesin Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat". Seda raamatut olen juba ammu näinud teiste poolt loetuna ja on mulje jäänud, et see meeldib paljudele. Ma just suures vaimustuse pole, aga korra võis lugeda. Nimitegelane Evelyn Hugo on Hollywoodi kuldajastu filmidiiva, kelle eraelu on põnevam, kui filmid, milles ta mänginud on. Aga olgugi, et ta on pidevalt avalikkuse tähelepanu all olnud, siis on ta eraelu küsimustes siiski ääretult napisõnaline olnud ning enda kohta käivaid kuulujutte väärikalt mitte kommenteerinud. Lõpuks otsustab ta siiski suu avada ja noorele ajakirjanikule anda eksklusiivse loo kõige selle kohta, millest aastakümneid vaikinud on. Loomulikult tekitab see ajakirjanikus küsimuse, et miks diiva just tema oma usaldusisikuks on valinud, mis siis raamatu viimastes peatükkides ja selgub.
Tundub, et autorit on inspireerinud sellised näitlejad nagu Elisabeth Taylor, Marilyn Monore, Marilyn Dietrich ja paljud teised. Kõik kaunid ja kurva elusaatusega. Selles mõttes oli põnev. Aga jah, uuesti ei viitsiks lugeda. Kirjutamisstiil ja lõpplahendus ka pahviks ei löönud.
Veel olen lugenud Nita Prose "Toateenija". Seda võis ka korra lugeda. Kuigi kaanel on lubadus, et tegemist Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumiga, siis päris nii see minu meelest siiski polnud. Huvitav oli ja meeldis see nüanss, et peategelane näis olevat autistlike kalduvustega, ehk siis ullike, kes satub pahatahtlike inimeste võimumängudesse ja kes seetõttu ise kahtlusaluseks jääb. Aga loomulikult lõpuks kõik laheneb ja ta õnne ning armastuse leiab. Üks rosin on ka veel päris viimastel lehekülgedel, aga selline mõru ja kivikesega, võinuks ka mitte olla.
Enne seda oli Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud". See meeldis mulle väga-väga. Lühike, aga tabas täpselt õigeid kohti. Õrn ja stimuleeriv. Armastusest vanemas eas, kokku kasvamisest ja koos kulgemisest siis, kui elu on juba peaaegu elatud ja koos ollakse mitte suure kire tõttu vaid mugavusest ja praktilisusest. Aga hästi hea oli. Seda võiks vabalt veel lugeda.
Siis oli Sally Rooney "Kaunis maailm, kus sa oled". See mulle eriti ei meeldinud, kuidagi masendav oli. Lugu kahest sõbrannast, kes on kolledžis tutvunud ja suhtlema jäänud, kumbki omamoodi õnnetu, kuigi erinevatel põhjustel, aga kui mõlemad endale lõpuks mehed leiavad, siis on elu kohe lill. Nagu, ma saan aru, miks seda on nii tore mõelda, aga äkki võiks praegu juba noortele teistsugust sõnumit edastada. Seda, et kui sa ei oska olla vallalisena õnnelik, siis suhe ei paranda seda olukorda. Muidugi on nii hea olla armunud ja see teeb südame alt soojaks. Aga üldiselt on inimese kurbuse põhjused suhtestaatusest sõltumatud. Või noh, ärge mind kuulake, ma olen nagunii juba kibestunud vanatüdruk.
Isegi üks kohalik autor on mul õnnestunud sel aastal läbi lugeda. Tia Navi "Mitte-suhted". Tegemist novellikoguga, kus erinevate elusaatustega naised arutlevad oma suhete ja nende puudumise üle. Üht või teistpidi on need lood tegelaste kaudu seotud, aga see ei mängi kogu juures olulist rolli. Ma arvan, et me kõik teame kedagi, kes teab kedagi. See oli isegi täitsa vahva lugemine, kuigi uuesti ikka ei loeks. Mingi sügavus ja särts jäi puudu. Kuigi ta oli kokkuvõttes parem, kui ma arvasin.
Hetkel on mul öökapil Fredrick Bachmanni "Meie teie vastu". See on minu teine katse seda raamatut lugeda. Esimene katse jäi kiiresti poolikuks, jubedalt hakkas tema stiil vastu. Praegu ma ka puhisen, aga püüan üle olla. Ma tean, et teistele väga meeldib ja mulle on ka tema teised raamatud meeldinud, aga miks mulle just see nii vastumeelne on, vot keeruline seletada. Ma arvan, et mul jäi "Karulinnast" mingi trauma või okas hinge ja see torkab valusalt iga kord, kui ma "Meie teie vastu" ridu loen. Kusjuures "Karulinn" meeldis mulle tohutult. Lugemise hetkel oli see minu jaoks vapustav kogemus. Aga mul oli siis isiklikus plaanis meeletult keeruline aeg ja ma arvan, et see vastumeelsus ongi seotud sellega, et ma ei taha seda versiooni iseendast, kes "Karulinna" luges ja armastas, enam mäletada. Inimesed on keerulised.
Igatahes, nagu näete, siis tagasihoidlikult loen.
Kommentaarid
Postita kommentaar