Kauaoodatud

Jah, ma tean, te ootasite. Käisite kindlasti iga päev mitu korda blogilehte värskendamas, et näha, kas ma juba ometi kirjutan oma trennijuttu, mida ma muudkui reklaamin. Nii et, siin ta on, nautigem.

Sai vist mainitud, et ma jaanuaris võtsin ühe tunni eratreeneriga. Nii mõnus oli. Treener ei olnud mulle võõras, kunagi käisin tema juures CrossTrainingu trennides ja kuna seal väiksed grupid ja ma aasta otsa regulaarselt käisin, siis jäime pärast ka trennis teretama ja Instagramis üksteisele pöialt hoidma. Seega, kui mõte tekkis, et tahaks ühe tunni konsulteerida, siis oli igati loogiline, et ma temaga ühendust võtsin. Ütlesin oma eesmärgi ja palusin konkreetsetel harjutustel pilk peale panna. Sain häid soovitusi ja nippe, mida nüüd rõõmsalt praktiseerin. Loomulikult hoian ma ka TikTokis trennisemudel silma peal ja kui keegi mingit põnevat harjutust demonstreerib, siis püüan seda ka kohe oma kavasse lisada.

Üks selline harjutus on väljaaste. Inglise keeles Bulgarian split squat. See pole päris tavaline väljaaste. See käib nii, et üks jalg on tõstetud üles ja raskus on kõik teisel jalal. Erinevus tavalise väljaastega on veel ka see, et kui muidu on väljaastudes suund üles-alla, siis selle puhul pigem ette-taha. Tegin paar klippi ka, kus demonstreerin seda harjutust. Tundub lihtne, aga tegelikult on mõnusalt rõve. Igatahes annab kohe korralikult tunda, kuigi raskus ei pruugigi suur olla. Treener isegi soovitas mul teha hantliga seda harjutust, sest siis on kergem, aga mulle meeldib kangiga, sest siis on mul ka kerelihased rohkem töös.

Ma olen see tüüp, kes kerelihaseid eraldi treenida ei viitsi. Nagunii on nad mul kogu aeg töös, kui ma vabade raskustega trenni teen, seega ma olen vahele jätnud. Ja nii naljakas kui see ka pole, siis kõige rohkem tunnen ma kerelihaste tööd hoopis pärast joogat. Seal need erinevad kerepöörded ja jutud, mõjuvad siselihastele vingelt.

Kükki teen ka praegu teisiti. Väiksema raskusega. Nii väikse raskusega, et mul endal ka piinlik tunnistada. Aga ma kükin sügavamale ja küllap saan tegelikult suurema koormuse kätte.

Kuna mu põhifookus selleks aastaks on alakerele, siis püüan nüüd ka oma 110 kilo jõutõmmet kätte saada. See on mul juba aastaid idee fix olnud ja kuigi ma pole sellega teadlikult ega süsteemselt tegelenud, siis on temaga nii nagu on. Aga ühel päeval oli trennis mõnusalt tugev tunne ja ma mõtlesin, et kuna mul 95 kilo tuleb juba täiesti kergelt ära, siis võiks ju proovida. Proovisin ja olin nii uhke enda üle. Isegi filmile püüdsin selle soorituse, et te ka ikka usuks. Ja kui ma seda vaatan, siis jääb endale mulje, et ma väga nagu isegi ei pinguta. Ehk, et põhimõtteliselt oleks jõudu ka veel rohkem ära teha. Pärast seda olengi nüüd iga kord püüdnud paar kolm korda sada kilo ära tõmmata ja ehk ma paari nädala pärast proovin juba 105 ka.

Kui te nüüd küsite, et miks ma tahan justnimelt suuremat peput endale, siis ega mul teile head põhjust öelda pole. Lihtsalt vahelduse mõttes. Olen oma istmikuga terve elu täitsa rahul olnud ja kuigi mul on istuv töö, siis ei näe, et ta sellest märkimisväärselt lamedamaks oleks muutunud. Aga kuna ma siin endale uueks aastaks eesmärke seadsin, siis mõtlesin, et vahepeal võin ju teadlikult ühte lihast rohkem arendada. Vaatame siis detsembris, et kas on mingit tolku ka. Reaalselt tähendab see lihtsalt seda, et ma nädalas teen ühe jalapäeva asemel kaks või kolm. Teistel päevadel on selg, õlad ja rind. Ehk ei jäta ma muid asju unarusse midagi. Kord nädalas püüan joogasse ka jõuda ja mõnel päeval teen ainult kardiot - kõnnin ja ujun.

 

Veel tahtsin kirjutada sellest, millest Reena ka natuke kirjutas, nimelt tüüpidest, eks trennis külje alla ujuvad. Ta kirjutas, et kõige parem on endale mõni meessoost trennisemu leida, kelle testostroonipilves hõljuda, et siis kõik teised eemale hoiaks. Millega ma absoluutselt nõustun. Kui me veel Peikaga koos trenni tegime, siis täpselt nii see mõjus. Ja kuigi me juba mitu kuud koos trenni ei tee, siis tema lõhn on mul ikka veel küljes ja meie koduklubis väga ei tikuta ligi. Mujal klubides käies näib see efekt nõrgem. Aga seda, et kahekümneaastased DMidesse ei libiseks.... selle koha pealt on mul Reenaga pisut erinevamad kogemused. Ja mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda nooremaks need DMitajad muutuvad. Ennast cougar'iks ma siiski nimetada ei tahaks, sest mina ise olen siin see passiivne tegelane, üldsegi mitte saaki pidav kiskja. Ma TikTokis tegin klipi ka selle kohta ja uurisin, et kui muidu kutsutakse minusuguseid naisi, kes noori kutte jahivad cougar'iteks ja puma'deks, siis mis nime kannab naine, kes neid noori kutte eemale ei hirmuta ja laseb ennast võluda. Selle kohta ma peaks eraldi blogima.

Muidu, see et mul poeg trennis kaasas on, kedagi eemale ei hoia. See info on kõigile neile, kes tahavad arvata, et ükski mees ei taha lapsega naist. 

Üks naljakas asi on veel juhtunud seoses sellega, et ma trennis nüüd palju rohkem filme filmin. Päris mitmed mehed on ligi astunud ja pakkunud, et nad võivad mind filmida, kui näevad, et ma seal midagi nikerdan. Ja enne kui te hakkate silmi pööritama ja manitsema, siis, ei, ma ei sega teisi oma filmimisega. Kui on liiga palju rahvast, siis ma jätan võtted ära. Samuti püüan lindistada nii, et keegi kogemata kaadrisse ei jääks, või kui jäävad, siis poleks nad tuvastatavad. Loomulikult, kui keegi teab, et ta seal oli ja ta jääb kaadrisse selja või küljega, siis neid klippe ikka vahel jääb sisse, aga ma püüan aina paremini.