See oli nüüd vist umbes aasta tagasi, kui esimest korda tuli jutt, et osad blogijad soovivad oma postitused maksumüüri taha panna. See, mida ma siis arvasin, kehtib suures osas siiani. Ehk siis, et tegemist on meelelahutusega ja kui ma olen nõus maksma Netflixi ja Spotify eest, siis ma ei näe mingit probleemi maksta ka oma lemmikblogijate sisu eest. Tänasel päeval on kaks blogijat, kes sinna nimekirja kuuluvad ja ma arvan, et kui kõik muudaks blogid tasuliseks, siis ega üle kümne sinna ikka ei mahu. Hoian pilku peal küll umbes kolmekümnel erineval blogil, aga neid, kelle postitusi ma ootan ja kelle kõik postitused ma läbi loen, üle kümne pole. Nii et minu jaoks vahet pole, kas blogi on tasuta või tasuline, kui on huvitav, siis ma loen.
Mis mind täna kirjutama ajendas oli Facebooki lugemisväljakutse grupis üks kommentaar, mis kõlas stiilis "kes need lollid küll on, kes blogi lugemise eest maksavad". Muidugi sai see kommentaar veel laike ja takkakiitmist lisaks. Ja ma läksin nii närvi.
Sest, mis see sinu asi muidu on, millele ma oma raha kulutan? See, et sina ei taha maksta, ei muuda sind millegi poolest paremaks inimeseks. Ma vean kihla, et kui me su kulutused ette võtaks, leiduks seal ka seitsmeeuroseid väljeminekuid, mille peale mina üleolevalt muigaks. Kunagi oli mingi üleriigiline kolmeeurose kohvi skandaal. Nagu, las see inimene kulutab oma raha sellele, mis talle rõõmu toob. Muidugi võime me kõik mõelda, et issand, elu on nii kallis, igalt poolt tuleb kokku hoida ja loogiline on kokku hoida eluks otseselt mitte vajalike kuluartiklite pealt. Aga kui mul on riided seljas, toit laual, kodu soe, siis miks ma ei võiks hingele ka midagi lubada?
Mina olen see loll, kes maksab meelelahutuse eest. Nagu öeldud, maksan kahe blogi lugemisõiguse eest. Maksan Netflixi eest, kuigi saaks Teliast ka vaadata. Ma ei saa isegi siin öelda, et odavamalt, sest minu meelest ma maksan mõlema teenuse eest üsna sama summat ja kui ma saaks, siis ma loobuks Teliast üldse, sest ma pole jaanuaris isegi oma kahte tasuta filmi vaadanud. Ma ei ütle, et ma olen parem selle pärast, et ma ei vaata telekat, ma unustan teda vaadata, mul pole harjumuseks seda vaadata. Aga Netflix on meie peres populaarne. Igal pereliikmel on oma konto ja kõik kasutavad seda hoolega. Kokku maksan selle eest 8 eurot kuus. Ma maksan ka Spotify eest. 12 eurot. Seda kasutab meil vähemalt kolm pereliiget ja lapsed kuulavad isegi rohkem kui mina. On tasuta versioon ka olemas, aga ei ole mul sellest 4st eurost per kärss kahju. Muusika on mul autos, trennis, kodus. Jah, raadiost tuleb tasuta, aga me just sõbrannadega arutasime üks päev grupichatis, et mäletate veel seda, kuidas me istusime raadio kõrval ja ootasime oma lemmiklugu, et me saaks seda kassetile lindistada ja kuidas me palvetasime, et lugu lastaks algusest lõpuni, ilma et DJ midagi peale möliseks ja meie lindistuse ära rikuks ja kuidas vahel see mängija lindi vahele keris ja siis seda tuli ettevaatlikult harutada, et lint ei saaks viga... jne, jne. Trauma ühesõnaga. Mis puutub muusikasse, siis mul on küll ajaloo halvim maitse, aga ma olen kontrollfriik ja ma pean saama kontrollida seda, mida ma millal ja kus kuulan. Ühele pojale tellin Imelist Ajalugu, see on umbes 9 eurot. Delfi lugemisõiguse eest maksan ka kümme. TikTok on tasuta. Blogi pidamine on tasuta. Raamatuid laenutan raamatukogust. Mis see siis kokku teeb kuus, circa 50 eurot? Vähe ju! See on nüüd see kulu, mis mind teeb arutuks laristajaks?
Kommentaarid
Postita kommentaar