Kui te paneksite siin blogis üleval paremas nurgas asuvasse otsingukasti sõna "tätoveering", siis ilmselt leiaksite mitu ülestähendust selle kohta, kuidas ma tätoveeringuid kardan ja kuidas ma kindlasti ennast koos tätoveeritud mehega koos ei näe. Ja see kõik vastas ka tõele. Aga tõsi on, et inimene harjub kõigega. Ja kui minu ellu hakkas rohkem inimesi tekkima, siis oli nende seas päris palju ka ihukaunistustega sõpru ja sõbrannasid. Neid ma ju ei kartnud, päris armsad olid teised. Rääkimata sellest, et üks mu poegadest on tänaseks päevaks ennast üsna kirjuks lasknud torkida.
Ja kui ma siin uue aasta alguses igasuguseid pühalikke ja vähem pühalikke vandeid ning lubadusi endale andsin, siis muuhulgas oli ka see, et teen endale tätoveeringu. Ja kui mõne teise lubadusega läheb veel aega, siis mõni asi on kergemini teostatav. Näiteks uue juuksevärvi ja telefoni sain päris kiiresti soetatud. Ning ka tatoo tundus asi, mis allub kergemini minu kontrollile.
Hakkasin Googlist otisma "väikesed tagasihoidlikud tatood", et ideid saada. Umbes pool tundi hiljem olin juba leidnud selle, kuhu ja kuidas ma tahan, ainult seda, et mida ma tahan veel ei teadnud. Paar päeva hiljem tuli see teadmine ka kusagilt minu seest. Selle protsessi kohta ma ütleks küll, et "emotsionaalne otsus".
Järgmisena hakkasin tuttavatelt küsima, et kelle juures nemad on käinud ja kes üldse teeb. Päris seda ei tahtnud, et mingi suvaline urgas oleks. Samuti vaatasin ka tätoveerijate kodulehte, et näha, mida nad varem on teinud, mis on nende nö käekiri. Näiteks kohe välistasin selle, kelle juures mu poeg käib, sest tema stiil oli hoopis erinev sellest, mida mina tahtsin. Kuigi ma saan aru, et ilmselt ta teeks ka seda, mida ma tahan, kuigi see poleks tema päris tavapärane eelistus, aga tundus turvalisem valida kohe keegi, kes on harjunud ja kelle jaoks minu soov on kergemini teostatav.
Neljale kunstnikule saatsin kirja. Üks ei vastanud üldse. Üks, keda paljud soovitasid ja kelle töid olete ilmselt näinud, sest ta tõesti teeb hästi ja on hinnatud, ütles mulle, et seda, mida mina tahan, tema ei tee ja ta ei tea ka kedagi, kes teeks. Vaadake, ma nimelt tahtsin tatood käe küljele, randme ja sõrme peale. Mida ma ei teadnud, on see, et käe nahk on keeruline. Tint ei pruugi sisse jääda ja kulub ka palju kiiremini, kui muudelt kehaosadelt. See oli minu jaoks üllatus. Olin alati arvanud, et tatoo on igavene. Aga te tunnete juba mind. Kui mulle öeldakse, et miski mida ma tahan on võimatu või raskesti teostatav, seda suuremaks kasvab mu meelekindlus just nimelt seda teha. Saatsin siis veel kahele kunstnikule sõnumi, selgitades, mida ja kuhu. Mis mulle mõlema puhul väga meeldis, oli see, et nad selgitasid ilusti miks nad ei taha teha ja mis on võimalikud tagajärjed. Üks neist kutsus ka konsultatsioonile, et koos rääkida ja vaadata. Ehk siis sümpaatne on see, et nad võtsid minu jaoks aega ja polnud lihtsalt, et vahet pole, ma teen ära ja sa vaata ise kuidas hakkama saad.
Konsultatsioon oli ka meeldiv. Me rääkisime, ta näitas oma tätoveeringuid, printisime välja kujutise ja vaatasime, kuidas ta minu käele jääks. Minu jaoks hästi oluline samm, sest nagu ma postituse alguses mainisin, siis see oli ikkagi emotsionaalne otsus ja osa minust kisendas sees: "hulluks oled läinud või, täiesti segane, võta ennast kokku ja mine teraapiasse!" Aga nähes seda juba enda peal, muutus mõte ka kindlamaks.
Üks soovitus, mida tätoveerijad mulle andsid oli see, et ma niisutaks oma nahka hästi palju, sest see mõjutab seda, kuidas tint sisse jääb. Ja kui uskuda lõpptulemust, siis see minu puhul toimis imeliselt. Lisaboonus on see, et käed on muidu ka nooruslikumad. Kõik mikrokortsud, mis mul seal olid, on silmnähtavalt siledamad. Ja ei, ma ei kasutanud mingit erilist kallist kreemi. Töö juurde ostsin Rimist mingi no-name kaheeurose kummelikreemi ja kodus on Lidl'i kätekreem. Ilusti niisutavad ja lõhn on ka talutav.
Laupäeval oli aeg, kokku läks umbes 2 tundi, millest torkimisele kulus umbes 40 minutit. Oli valus. Võimalik, et mujal kehal oleks vähem valus olnud, aga kuna käel on palju närvilõpmeid, siis üsna vastik oli. Kindlasti olete kuulnud seda, et kui juba ühe teed, siis peagi tuleb ka teine. Noh, mul on järgmise idee juba olemas, aga ainult sellele valule mõtlemine paneb mind küll kaaluma seda otsust. Poeg rääkis, et temal on isegi verd tulnud, minul verd ei tulnud. Valu oli võrreldav põletusega. Nagu oleks süüa tehes ennast kuuma õliga põletanud. Tätoveerija lubas, et paar päeva on nahk põletikuline ja kui seda sooja vette panna, siis võib hästi valus olla. Seda mul ei olnud. Mul ei läinud nahk õieti punasekski, kuigi julmalt valus oli. Samal õhtul oli veel katsudes nahk selle koha pealt veidi kõrgem, aga järgmine päev oli seegi ärritus taandunud.
Valust rääkisime tätoveerijaga. Ütlesin, et ma ei kujuta ette, kuidas inimesed suuri pilte lasevad teha, sest ma ise vaatasin seda oma tillukest kirja ja arvestasin pidevalt, et okei üks kolmandik on tehtud, kaks kolmandikku on tehtud, ainult neli tähte veel jäänud. Ja siis ta rääkis, et no esiteks on tundlikkus inimestel erinev. Osad inimesed võtavad seda valu kui osa rituaalist, mingi puhastus, mille peab läbi tundma, et uuele tasemele areneda. Ja siis on veel ka masohhistid, kes saavadki laksu sellest valust. Mis on kõik veel täiesti teine ja palju põnevam teema, ma ütleks. See psühholoogia, mis peidab end pildi taga. Nii et kui nüüd nii võtta, siis minu teatud hirm tätoveeritud inimeste ees ei pruukinud ka päris tühja koha pealt tulla. Valust olen ma tahtnud kirjutada juba mitu kuud. See teema kerkis mul esile mingit TikToki videot vaadates, kus räägiti inimestest, kes käivad tulikuuma duši all (mina olen üks nendest inimestest). Et see põhjus, miks keegi ennast kuuma veega kasib on ka sügavalt psühholoogiline. Trauma tagajärg. Soov ennast karistada. Loomulikult pole see teadlik, nagu minu puhul pole. Ma olen alati arvanud, et see on lihtsalt mu eelistus, aga kui nüüd järele mõelda, siis minu peas on kuum vesi puhtuse sümbol. Ma tean, et ma nii kuuma veega ei saa ennast pesta, mis baktereid tapaks, aga seos on siin ikka. Lapsed vahel riidlevad, et miks sa nii kuuma veega nõusid pesed. Pesengi selle pärast, et ma kujutan ette, et nii saavad nõud puhtamaks. Aga nüüd ma tean, et siin on lisaks ka endale haiget tegemise nüanss sees.
Minu tätoveeringul on minu jaoks ka tähendus. See oli oluline. Ma tahan seda nähes naeratada ja tunda end hästi. Loomulikult on see kohas, mida ma ise tihti ei näe - ka see oli mulle oluline, et kaunistus oleks selline, mida on kerge ka varjata. Ma jäin lõpptulemusega väga rahule. Mulle tundub, et see on ilus ja see sobib mulle.
Kõik räägivad, et paranemine võtab kaks nädalat aega ja alles siis on näha, kuidas ta päriselt jäi. Ma loodan, et ta hullusti maha ei kulu. Pisut heledam võib olla, aga muidu ma tahaks teda ikka veel pikalt enda peal näha.
Nüüd siis teate, mis suurt saladust ma teie eest varjanud olen. Nagu ma lubasin, sellest aastast kirjutan ainult teostatud plaanidest, mitte unistustest ja poolikutest projektidest.
Kommentaarid
Postita kommentaar