Kas ma seda teile juba olen rääkinud, et kunagi kui ma olin teismeline, siis mul oli ettekujutlus, et ma suren kolmekümneühe aastaselt? Ärge küsige. Mul oli tol ajal igasuguseid huvitavaid ideid enda kohta. Muuseas see, et ma olen viljatu. Aga jah, poleks ma elades unes näinud, et ma võiksin nii vanaks elada nagu ma täna olen.
Internetis ka ikka liiguvad klipid, kus näidatakse, et millised hädad ja vaevused hakkavad juba pärast kolmekümnendat eluaastat inimese normaalse elukorralduse juurde kuuluma. Näiteks see, et hommikul ärkad valudega, kõik kohad on kanged ja ragisevad, õhtuti tahaks juba kell kaheksa voodis olla ja kui keegi välja kutsub, siis leiutatakse igasugu vabandusi, et selle asemel hoopis koju voodi jääda. Ma ei tea, kui ma kahekümnendates selliseid klippe vaataks, siis ma vist tunneks ka hirmu vananemise ees. Päris nii hull see siiski pole.
Näiteks see, kui öeldakse, et kui sa neljakümnendates hommikul kusagilt otsast ei valuta, siis sa oled surnud. Isiklikult enda kohta võin öelda, et ma pigem ei valuta hommikuti. Või kui ma valutan, siis see on eelmise või üle-eelmise päeva trenni lihasvalu, mis tunda annab ja kuna ma saan laksu sellest konkreetsest valust, siis ma pigem tervitan seda rõõmuga. Aga et ma niisama valutaks... ma nagu ei ole märganud. Minu meelest vahel nooremana oli isegi rohkem seda, et olid kuidagi valesti maganud või ebamugava aseme peal ja siis oli selg või kael kange. Aga nüüd, oma madratsil, õige kõrgusega padjal, paraja temperatuuriga toas, mida siin valutada on? Samas, võib-olla olen ma valu suhtes immuunseks muutunud ja ei taju seda enam nii tugevalt.
Kuigi, ei, unustagem viimane lause ära. Kui valudest rääkida, siis praegused peavalud ja mensivalud on kordades julmemad. Kui ma varem kannatasin kõik oma valud vapralt ära ja silm ka ei pilkunud, siis nüüd ma krõbistan valuvaigisteid nagu lutsukomme. Kaks võimalust, kas olen ma ise tundlikum või ongi valud tugevamad.
Seda, et ma varakult voodisse kipun on mul ka. Aga ainult seetõttu, et ma ärkan nii vara. Kui mul on puhkus, siis ma muutun öökulliks, kes võib vabalt kolmeni hommikul üleval olla ja magab siis järgmisel päeval lõunani. Aga unenorm on mul sama. Meeldis mulle noorena vähemalt 8 kuni 10 tundi magada ja see on siiani nii. Võib-olla isegi pisut vähem. Mõnel ööl saan kõigest kuus tundi und ja ei saagi aru, et see märkimisväärselt mu väsimustaset tõstaks. Aga uni on kehvem küll. Esiteks on keerulisem uinuda ja kui öösel mind miski äratab, siis uuesti uinumine võtab vahel mitu tundi. Vahepeal oli mul selle magamisega lausa häda ja mõtlesin koguni ravimitele, aga õnneks sain selle korda ja nüüd mulle piisab täiesti sellest, et võtan enne magamaminekut kaltsiumi ja see rammestab ilusti. Kaltsiumi võtmisega on see kõrvalnäht, et unenäod on värvilised ja muljetavaldavad. Seda on muuseas teised ka rääkinud, et nemad sellepärast enam ei võta, sest uned läksid käest ära. Mulle just meeldib, nagu filmi vaataks. Kui te mulle selle lõigu peale soovitate melatoniini võtta unehäirete leevenduseks, siis pole vaja. Olen proovinud, see toimis minu peal täpselt 50/50 ja lisaks olen ma lugenud selle pikemaajalise tarvitamise kohta piisavalt õuduslugusid, et ma sellega pigem ei hakka rohkem mängima. Peika soovitas üht teist ainet, seda ma ehk isegi prooviks huvi pärast. Kui proovin, siis blogin.
Seda, et ma kuhugi minna ei viitsi, seda on mul ka. Aga see on mul olnud sisuliselt terve elu. Kui lapsed väiksed olid, siis see oli väga mugav vabandus. Nüüd ma pean leidlikum olema. No ei viitsi, ausalt! Kodus on mul kõik olemas, mis seal väljas sellist on, mida ma sinna otsima peaks? Kodus on soe, söök-jook, muusika, küünlad, tualett, enda valitud meeldiv seltskond ja mugav diivan. Välja minnes peab ennast lille lööma, kuhugi minema, kui on plaanis midagi juua, siis peaks taksoga minema, mis tähendab mingit kahtlast sõidukit ja veidraid juhtimisharjumuste ning trajektooride kannatamist, kunagi ei tea, kui puhas on tualett, millised on teised inimesed, kes kõrvallaudades istuvad, temperatuur võib olla liiga kõrge või madal. Ühesõnaga - paha siga, mitu viga. Kodus on parem.
Sõnaga, ma ei tunne füüsiliselt erilist erinevust aastate lisandudes.
Tean, et varsti peaks hakkama premenopaus, siis läheb vist huvitavaks. Mingi hetk ilmselt silmad hakkavad aksessuaare nõudma. Osadel hakkavad juuksed hõrenema. Vaatame.
Seda, et mentaalselt on vanus plussiks olen ma kirjutanud juba varem ka päris mitu korda.
Keskeakriisi tunnen küll. Konkreetselt tunnen, et ma panen hullu. Mul on kõigest nii sügavalt savi, kui üldse olla saab, sest ma tahan kõike kogeda, kõike proovida ja elada sajaga. Kuna mul sellist konkreetset tunnet elus varem väga pole olnud, siis ma nimetangi kriisiks. Kord varem, pärast lahutust, oli sarnane tunne. Et fuck you, fuck this shit ja fuck that ja fuck it! See on naljakas. Ma varem arvasin, et kui mul tuleb keskeakriis, siis ma ise ei saa aru sellest. Lihtsalt hakkan napakalt käituma ja teen kummalisi valikuid, aga ise pean seda normaalseks ja ei saa aru, et ma segast peksan. Aga praegu on mul see, et ma näen mida ma teen, ma saan igati aru, et ma käitun mitteminulikult, aga põnev on ka ja ma nagu vaataks kõrvalt, et huvitav, millega see nali mul siin kõik lõppeb lõpuks.
Kommentaarid
Postita kommentaar