Epp kirjutas väga ägeda postituse ja ma noogutasin agaralt kaasa. Kuni ühe hetkeni. Kehalisekasvatuse traumani. Ma olen muidugi mõnevõrra noorem ka kui Epp ja eks siin jookseb sisse individuaalne kogemus, aga mul kehalisest kasvatusest traumat pole. Samas, võimalik et mõnel minu endisel klassikaaslasel või eakaaslastel on trauma, kindlasti osadel on. Rahvastepall mulle ei meeldinud, üldse ei tulnud mul sellised alad hästi välja, kus pidi teistega koostööd tegema, ma olen sünnist saadik individualist olnud, he-he. Aga ei mäleta, et meie õpetajad oleks kedagi mõnitanud või midagi tegema sundinud, mida ei tahetud. Isiklikult mul näiteks oli lausa nii, et kekaõps pani hindeid pingutuse eest, mitte soorituse. Mul ei tule nimelt kaugusehüppamised ja viskamised hästi välja (sellepärast ma nõusid ei loobigi). Ükskõik kui väga ei proovi, ei suutnud oma kolme normi täis hüpata/visata. Ning õpetaja märkas seda ja pani mulle ikkagi kõrgema hinde, kuna ta ilmselt tajus, et kõik kehad ei suudagi kõike täpselt ühte moodi. Muudes asjades olin ma ju kehalises puhas viieline, milleks tunnistust ära rikkuda? Ehk siis mul on kehalisest ainult soojad mälestused. Praegu ma saan aru, et mu õpetajad nägid minus potentsiaali ka rohkemaks, kuna mind ikka sokutati võistlustele ja suunati trennidesse, ainult et ma ise olin siis nii lammas, et ei võtnud nendes asjades vedu.
Riietusruumi traumat ma mõistan paremini. Kuigi meil oli dušš, siis ma ei mäleta, et keegi oleks seda kunagi pärast kehalist kasutanud. Ma arvan, et ma isegi vist alles lõpuklassis paar korda kasutasin. Esiteks, sul polnud aegagi seal ennast pesta, sest vahetund kestis kümme minutit ja selle aja jooksul pidid riided vahetama ja juba uude tundi jõudma. Teiseks, ning tunduvalt olulisemaks põhjuseks, oli muidugi see, et ise häbenesid oma keha ja mina tundsin piinlikust ka oma inetu aluspesu pärast, kuna ma olen alates varajasest noorusest rinnakas olnud ning ilusat pesu sellise keha jaoks on praegugi keeruline leida, üheksakümnendatest rääkimata. Igatahes käis see riiete vahetamine kõik kuidagi kohmakalt ja kiiresti, teiste kaasohvritega silmsidet vältides.
Ma alles nüüd tunnen ennast jõusaalis riideid vahetades enam-vähem mugavalt. Ning arvake nüüd minust mida tahate, aga ma olen tänu selle eest võlgu nendele imelistele meestele, kes on jumaldanud mu keha, siis kui ma ise seda agressiivselt vihkasin.
Seega ma mõistan neid, kes ütlevad, et nad ei taha minna trenni, kuna jõusaalis kõik vahivad neid ja annavad hinnanguid nende kehadele ja spordiriietele. Ja kuigi ma nii väga tahaks lohutada ja rõhutada, et teate, inimesed käivad trennis enda pärast ja nad on hõivatud oma trenniga ning nad ei vahi seal ringi ja kui ka vahivad, siis nad ei anna hinnanguid.
Ainult, et see oleks vale.
Me anname hinnanguid. See käib nii automaatselt, et ma tihti olen ise šokeeritud sellest, kui end seda tegemas avastan. Just paar päeva tagasi käisin joogas ja minu ette sattus neiu, kelle kohta ma langetasin pärast ühte pilku arvamuse, et see inimene ei käi tihti trennis või et ta alles hiljuti alustas treeningutega. Ma järeldasin seda tema riietest. Ma olen seda vist varem ka blogis kirjutanud, aga riided reedavad. Ning need on pisidetailid, mis reedavad. Kuna ma selle juba jutuks võtsin, siis konkreetselt selle neiu puhul reetsid tema retuusid. Meeste puhul reedavad tavaliselt jalatsid. Ning see on täiesti normaalne asi. Mul võttis kuid aega, enne kui ma hakkasin aru saama, mis vahe on trenniriietel.
Enda õigustuseks soovin lisada, et ma vaatan algajaid alati heasoovliku pilguga ja mul on nii suur rõõm näha, kui keegi on võtnud vastu otsuse hakata trennis käima. Ning ma siiralt usun, et suur enamik teisigi spordisõpru vaatab algajaid samasuguse soojusega. Samas tuleb arvestada sellega, et kusagil käivad ka õelad Perekooli käod trennis ja kirjutavad postitusi sellest, mida nad kõike trennisaalis nägid ja et kas teil on ka nii.
Millega seoses meenub mulle üks jube piinlik lugu. Perekoolis oli kunagi teema, et nii rõve, kui naised oma pesukaitsmeid riietusruumis vahetavad, et seda peaks kindlasti teiste silmade eest mujal tegema, vetsus näiteks. Millega ma põhimõtteliselt isegi nõustun. Ainult, et kui ma olen garderoobis üksi, siis ma küll ei viitsi minna riietusruumi teise otsa vetsu, et seda tillukest sidet vahetada. Tavaliselt peale trenni võtan ma ta diskreetselt püksikute küljest ära, rullin tillukeseks viineriks kokku ja poetan enne duširuumi sisenemist prügikasti. Kujutage siis ette minu reaktsiooni, kui ma pärast pesu tagasi oma kapi juurde saabusin ja oma mitte nii diskreetse lahti rullunud pesukaitsme pingi pealt eest leidsin. Ning loomulikult oli selle aja jooksul garderoobi ka teisi inimesi tulnud. Jah, ma tahtsin surra. Mõtlesin, et nii, mina olengi see, kelle käitumine põhjustab "kas teil on ka nii, et kui spordiklubisse lähete, siis mingid venelased jätavad oma kasutatud sidemed pingi peale laiali?" postituste sisu kodumaises kogupere foorumis. Aga näete, isegi selle alanduse elasin üle ja käin jätkuvalt samas klubis edasi. Õnneks pole pesukaitsme intsidenti rohkem esinenud. Ühest korrast trauma kogu eluks.
Kommentaarid
Postita kommentaar