Korras

Minuga on nüüd selge kõik. Selles mõttes, et ma tean, mis mul viga on ja põhimõtteliselt võib öelda, et sellega pole midagi peale hakata ja sellisena ma hauda lähen. Või ahju. Ise eelistan ahju. Sada aastat juba mõtlen, et peaks selle kuhugi üles ka kirjutama, et teised teaks. Teised = lapsed. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis neil pole äkki vaja. Nagunii valivad kõige odavama variandi. Üsna ülbe oleks siin mingeid nõudmisi esitama hakata. Matused, peied ja ärasaatmine on ju ikkagi leinajatele, mitte mulle.

Sain aru, miks ma teraapiasse minna ei taha. Miks see minu meelest mõttetu on. Sest ma ju tean, mis mul viga on. Tean, kust mu probleemid algavad, miks need on probleemiks kujunenud ja kuidas need mu igapäeva elu mõjutavad. Seda nimetatakse oma tunnete ratsionaliseerimiseks.

Probleem on selles, et tundeid peaks tundma, mitte mõtestama. Aga kuidas neid tundeid tunda, seda ei oska keegi öelda. Sellepärast pole mul teraapias ka midagi teha, sest ma tean juba kõike. Tunda ainult ei oska, ilma selleta, et ma hakkaks ennast veenma, kuidas mu tunded on mõttetud ja peaks neist üle olema.

Kolleeg küsis mult üks päev, et mida ma tema kohta arvan, mis inimene ta on. Vastasin, et inimest õpib vähemalt kaks aastat tundma, enne kui tema kohta midagi öelda ja üldse, see kellegi kohta millegi ütlemine on libe tee, sest me hindame teisi läbi enda. Kui ma näiteks ütleks tema kohta üht või teist asja, siis ma ei ütleks neid asju tema kohta, vaid enda kohta, sest ma näeksin temas samu omadusi, mis mulle tema juures kas meeldivad või vastu hakkavad, ja nõnda ei saa ta enda kohta midagi teada, saab teada vaid minu kohta.

Kolleeg rääkis, et keegi oli talle öelnud, et ta on isekas. Ma ei tea. Kas kõik inimesed pole? Mis on isekuse vastand? Kuidas sa seda mõõdad, kas keegi on isekam kui keegi teine? Minu kohta ütles kolleeg, et ma olen liiga usaldav ja heasüdamlik. Ma arvan, et ta rääkis endast.

Veel sain ma teada, kuidas aru saada sellest, kas mingi tunne su sees on ärevus või kõhutunne. Näiteks mingi olukorra suhtes. Et kas su kõhutunne püüab sind hoiatada, et tegemist on ohtliku olukorraga, või oled sa lihtsalt uue olukorra suhtes ärev. Ärevus sünnib rinnus ja kõhutunne soolestikus. Tuleb välja, et mul pole üldse kõhutunnet, ma olen lihtsalt kogu aeg ärev.

Saadet vaatasin. Ma ei tea miks. Kolm tüdrukut rääkisid ja ainult üks rääkis asjalikult. Üks rääkis kuidas ta on ennast pealaest jalatallani lasknud süstida, torkida, valgendada, pleegitada, kleepida ja lihvida, suurendada ja vähendada. Pidevalt kinnitas seda, kuidas ta on lapsest saadik olnud ilu suhtes perfektsionist ja tema ainus eesmärk elus on olla maksimaalselt ilus. Endal olid juuksed kammimata ja seisid püsti, see oli ainuke asi, mida ma tema juures nägin. Targemaks ei saanud ma saatest üldse. Ainult lollimaks jäin.

Pojale saatsin mingi TikToki. Me saadame üksteisele. See on meie armastusekeel. Poeg vastab, et ta on selle tüübi kõiki klippe juba näinud. Ma küsin, et tema meelest olen ma selgeltnägija või. Vastab, et ta midagi vähemat minult ei ootaks. Ta pole ainus. Pinginaaber saatis ka mulle meili ja ma ei saanud kätte. Pahandab, et miks ma ei vasta. No kuidas ma vastan, kui pole meili saanud. Ütleb, et teine kord, kui ma ta meili ei saa, siis pean talle ütlema ja ta saadab uuesti. Ma vaatasin teda pikalt. Ei saanud aru. Kui paar nädalat hiljem sama teema tuli ja ta mulle uuesti ütles, et palun ütle, kui sa mu meili ei saa, siis vastasin, et kui ma siia tööle tulin, siis hiromandi pabereid ei küsitud ja paraku pole mind ka vastavatele koolitustele saadetud. Ta ei saanud ikkagi aru. Pidin seletama kuidas meilid töötavad ja kuidas mõtete lugemine töötab.

Üks päev küsis poeg mult, et miks psüühikahäiretega tüdrukud teda taga ajavad, et kas see on mingi perekonna needus. Vastasin, et muidugi. Tema ema oli psüühikahäirega ja seda needust ta kannabki. Kui mõni teine mees sama mult küsiks, siis ma paneks diagnoosi. Ütleks, et tead, kõik naised on muidu normaalsed, mehed ajavad nad hulluks oma seakäitumisega. Kui kõik naised on sinu ümber hullud, siis vaata peeglisse. Isiklikult ise olen oma hulluses jõudnud selle tasemeni, et mehed mind enam hulluks ei aja, mul täiesti savi, mida nad teevad ja kuidas on. Paradoksaalsel kombel ajab see mehed hulluks.

Kui ma uue telefoni sain, siis oli see vaiksel režiimil. Mulle nii meeldis. Kui sõnum tuli või kui keegi helistas, siis ainult vibreeris õrnalt. Ma alguses arvasin, et ongi selline vaikne. Alles siis sain aru, et ma olen lihtsalt loll. Lülitasin siis häälega režiimile ja no jubedalt häiris. Lülitasin tagasi hääletule. Nii hea on. Ärevust on kohe palju vähem. Ainult ebaviisakam olen. Ei vasta sõnumitele ja kõnedele. Sest ma ei kuule ja ei näe.

Lappama läks see postitus.