Lugemismuljed

Üle pika aja lugesin. Kohe viisakalt. Hommikul alustasin ja õhtuks oli raamat läbi. Ja nii kaks päeva jutti.

Laupäeval lugesin Colleen Hooveri romaani "Kahetsuse värv". See on mul Hooverilt teine romaan lugeda. Tean tema stiili rohkem kuulujuttude kui isikliku kogemuse põhjal. Ja kuulujuttude põhjal on tema stiil selline, mis mulle ei istu. Liiga ilus, liiga utoopiline, liiga nunnu ja liiga romantiline. Aga mul on lugemise vastu mingi seletamatu tõrge sel aastal ja mõtlesin, et Hooverit on vähemalt ladus lugeda ja kui jääbki pooleli, siis pole ka suur kaotus. Aga vahelduseks mulle täitsa meeldis. Ma püüdsin muidugi täiesti teadlikult mitte väga tõsiselt võtta ja hullult analüüsid ka seda lugu, sest muidu ma oleks lihtsalt vihastanud pool raamatut, et nagu come on, eks!

Ma kirjeldaks seda romaani noorteromaanina. Poiste probleemid, teismeliste probleemid, kehv läbisaamine emaga, kooli lõpu probleemid, mured sõbrannadega. Ja noh, midagi seal nagu oli, mis mõjus usutavalt ning ülejäänu ma püüdsin lihtsalt alla neelata. Ega ilukirjandus ei peagi ju lõpuni usutav ning kole olema. Las ta olla natuke liiga ilus, selle pärast me ju seda loemegi, et reaalsuse eest põgeneda.

Järgmisena võtsin ette Hannah Kenti "Matmisriitused". Seda romaani soovitas mulle raamatukoguhoidja. Ise poleks ma iial seda osanud valida ja eks ma natuke kõhklev olin ka, kui seda lugema hakkasin. Aga oh my God kui hea see oli. Kohe reaalselt oli mega hea! Selline, kus sa tunned poole romaani pealt, et ma ei taha, et see läbi saaks. Mis minu jaoks ka lisaväärtust annab romaanide puhul on see, et lool on ka tõsieluline alus.

Tegevuspaik on külm ja kõle Islandi 1828ndal aastal. Saarel on toime pandud jõhker topeltmõrv ning süüdlased on kinni võetud ning ootavad oma surmaotust. Kuna selliseid kuritegusid nii väikses kohas enamasti ei sooritata, siis pole kurjategijate jaoks ka korralikku kinnipidamiskohta. Enamasti viidi kurjategijad Islandilt Taani oma karistust ootama, aga kulude kokkuhoidmise nimel otsustatakse seekord neid saarel hoida. Teos on süüdi mõistetud kolm inimest, kaks naist ja üks mees. Naisi peetakse süüdi peamiselt kuritoe korraldusliku poole eest, meest teo läbiviimise eest. Motiivideks armukadedus ja rahahimu. Vanem naine saadetakse ühe pere juurde oma hukkamisepäeva ootama. Saabudes on ta armetus seisus, läbi pekstud, kuude kaupa kannatanud nälga ja olnud pesemata. Kuigi vastumeelselt võtab pere ta enda hoolde, annab talle peavarju ja paneb tööle. Kurjategija hinge eest kannab hoolt noor pastori õpipoiss. Ja nii, vaikselt, kild killu haaval hakkab lugeja ees lahti rulluma naise lugu, see kuidas ta siia ilma sündis, millistes tingimustes üles kasvas, kuidas sattus lõpuks mehe juurde, kelle julmas mõrvas teda süüdistatakse ja mis asjaoludel ta mõrvas süüdi mõisteti.

Üks asi on lugu. Aga hoopis teine asi on see, kuidas seda lugu jutustatakse. Kuidas see, nagu peene tikand, lugeja ette laotatakse. Ja see osa oli sama imeline, kui lugu ise. Sa näed virmaliste mänglevaid värve, tunned vahutava ookeani soolast maitset, kuuled tuule halastamatut ulgumist, tunned ninasõõrmeis hangunud vere metalset lõhna, tunned seljas villase riide karedust. Mulle jättis see lugu kustutamatu elamuse. Mingil moel meenutas ta mulle ka Alias Grace'i, aga oli palju parem.

Kristallkuul kirjutas hiljuti sellest, et nii raske on lugeda, kui tõlge on raamatul halb. Olen temaga absoluutselt nõus. Hea tõlge on see, kui ma ei pea kordagi mõtlema sellele, et huvitav, kuidas see lause originaalis oli. Kui tekst lihtsalt sujub ja on loomulik ning hea.

Just selline tõlge oli raamatul "Tüdruk, naine, keegi teine" Bernardine Evaristo'lt. Eesti keelde tõlkinud Heili Sepp. Seda ma lugesin ka võrdlemisi hiljuti ja ma pigem ütleks, et see oli hea, kuigi uuesti ma seda ei loeks. Seal oli kohti, mis olid köitvad, aga oli kohti, mida ma meeleldi oleks üle lasknud. Romaan keskendub peamiselt mustanahaliste naiste eludele Inglismaal. Romaan on jaotatud peatükkideks, milles peategelasteks on erinevad naised, emad, tütred, vanaemad. Osa neist on omavahel suguluses, osad armusuhetes, osad sõbrad, osad kooli või töökaaslased. Mõni lugu algab Aafrikas, mõni lõppeb Ameerikas, aga üht või teistpidi on nad kõik omavahel seotud ja seotud ka Inglismaaga. Tumedanahaliste naiste olelusvõitlusest, perekonnast, traditsioonide edasi viimisest, ellujäämisest, rassivihast, vihast meeste vastu, lesbilistest suhetest, haridusest, võimust, rahast, seksist.

Ja olgu, et teatud osad raamatust mulle vastu hakkasid ja lõpp ka kuidagi pikale venis, siis tõlge oli fantastiline. Tõeliselt fenomenaalne!

Kuna ma nüüd juba siin ausalt kõik üles tunnistan, siis üht romaani hakkasin veel lugema, aga vot see kohe ei tõmmanud kaasa ja ei hakanud end sundima ka.

Ma olen nii palju sellest kirjutanud, mulle näib, aga ju see siis ikka veel rõhub mu hingel. Need samad lugemata raamatud. Kunagi olin ma absoluutselt veendunud, et kõik raamatud, mis on trükitud, on imeliselt head ja väärtuslikud. Sest, et keegi ju kirjutas. Tal olid mõtted ja ta pani need paberile. Keegi teine luges seda ja leidis, et need mõtted võiksid olla väärtuslikud ka teistele inimestele ja otsustas need sõnad, laused, lõigud ja peatükid trükki lasta. Need said toimetatud, küljendatud, kujundatud ja trükitud. Need asetati hoole ja õrnusega kaante vahele ning suured kastiautod toimetasid need raamatupoodi, kust ilusad ja targad inimesed saavad neid raamatuid osta, endale koju tuua, riiulisse au kohale panna ja hea õnne korral ka lugeda. Kuna kõik see vaev on iga raamatu taga olemas, siis pole ju võimalik, et mingi rämps trükivalgust näeb. Kui loetu mind ei kõneta ja mulle ei meeldi, siis pidi asi olema minus. Et mina pole piisavalt haritud, piisavalt tark, piisavalt kogenud, piisavalt sügav, piisavalt läbinägelik. Mina pole selle raamatu vääriline. Ma pean veel kasvama, kogema, end harima, jõudma selle raamatu tasemele, et olla selle vääriline. Seetõttu on mul tänase päevani tõrge mingi raamatu kohta öelda, et mulle ei meeldinud. Sest sisuliselt ütlen ma, et ma olen loll ja vääritu, kuna raamatu mõte mulle kohale ei jõudnud.